Mind pole kunagi kiusatud, ma pole ka ise kunagi kedagi suurelt kiusanud. Nüüd tuli siis minu kord, läksin oma parima sõbrannaga tülli. See pole midagi suurt, aga nüüd olen ma väga üksik koolis. Tülid tulevad ja lähevad aga nüüd olen leidnud end selliset olukorrast, kus igapäevane kooliminek on midagi, mida ma kardan.

Alles nüüd hakkasin ma mõtlema neile õpilastele, keda koolis tõsiselt kiusatakse. Kujuta ette, et sa kardad hommikul ärgates kooli minna. Koolis oled sa vaikne, sa ei häiri kedagi aga ikka pillutakse sinu vastu pilkeid/mõnitusi. Kui uuesti koju jõuad, on see päeva parim osa. Ning siis hakkad sa mõtlema homsele päevale, kuidas seda vastu pidada.

Ma olen ikka kommenteerinud teistest erinevaid inimesi, minu jaoks oli see naljakas. Aga nüüd olen ma parem vait. Ma ei taha, et mina aitaksin kaasa selle, et kellelgi on koolis raske käia.

Mu jutt on väga segane aga selle teksti põhiline mõte on see, et minu jaoks on igapäevane kooliminek õudus, kodu on minu kindlus, kus ma tunnen end turvaliselt.