Õpilane: kiusamisohvreid kaitstes tekib hirm, et olen ise järgmine

Tean, paljud võivad öelda, et sa pole mitte mingisugune sõber, kui sa ei suuda oma sõpra kaitsta. Käin koolis, mul on palju sõpru, kuid kiusamine pole kuhugi kadunud — minu enda klassis kiusatakse näiteks kahte poissi.

Üks nendest on minu väga hea sõber, kuid probleem on selles, et ma ei saa kiusamise peatamiseks midagi teha.

Õpetajatel on sellest otseses mõttes suva. Olen kiusajatele vahel ise öeldnud,et lõpetage, see on rumalus ning see ei meeldi kellelegi. Vahel sekkumine mõjub, vahel mitte.

Aga miks ma ei saa oma sõpra aidata? Füüsiliselt kiusajale kallale minna ei saa, sest füüsiline vägivald võib teha asja hullemaks, ning samuti võin ise saada järgmiseks kiusamise ohvriks.

Ma tahan, et saaksin aidata neid, kes on kiusamise ohvrid. Olen ise selle raske tee läbi teinud ning tean, et see pole hea tunne. Oli kordi, kus ma ei tahtnud kooli enam minnagi. Nüüd on mind küll rahule jäetud, kuid teisi mitte.

Olen oma koolis näinud, kuidas teist lüüakse jalaga või lükatakse pikali. Samuti on palju vaimset kiusamist - klassi ees alandamist, sõimusõnade loopimist jne.

Aga ma ei saa ju alati kiusuohvreid aidata, sest hirm, et järgmine olen jälle mina, püsib.

Koolipäeva lõpus olen nõrgematele tihti öelnud ,et ole tugev, pea vastu, ära tee neist välja. Kiusamine võib rikkuda mõne inimese elu igaveseks, seda pole mitte kellegile vaja.

Tahan peatada selle kiusamise, kuid hirm on suurem, ning see hirm ongi see, mis takistab mind kiusamist lõpetama. Hirm jääda ise kiusamise ohvriks.