Valisin kutsekeskhariduse ja olen õnnelik!
Põhikoolijärgsel õppuril on kolm valikut: kutsekeskharidus, keskharidus ja põhiharidus. Viimane neist tähendab seda, et õpingud lõpevadki (vähemalt esialgu) pärast 9. klassi. Et teil tekiks arusaam kutsekeskharidusest siis selgitan esialgu keskhariduse olemust.
Keskharidus on põhihariduse baasil omandatav haridusaste, mille omandamiseks on vaja läbida gümnaasium. Gümnaasiumis õppides õpid sa põhimõtteliselt samu aineid nagu põhikoolis. Isegi klasside nummerdus läheb edasi samamoodi nagu seda tehti põhikoolis.
Pärast 9. tuleb 10. ja pärast seda veel 2 klassi mille numbrid on vastavad. Õpitakse üldharidusaineid ja toimub vähene lisa- ja/või vabaainete õppimine. Kutsekeskhariduse puhul on natukene teisiti.
Sarnaselt gümnaasiumile õpetatakse kutsekeskharidust omandavale õppurile üldharidusaineid. Seadus võimaldab iseenesest õppida kõike seda sama mida võimaldab õppida gümnaasium, ainus vahe on erialatundides. Just need erialatunnid teevadki asja huvitavaks.
Huvitavaks teeb kooli see, kui sul on seal koolis hea olla ja sa õpid midagi mis tõesti paneb su südame kiiremini lööma. Mina õpin IT'd ja inimesed, kes mind tunnevad võivad kinnitada, et kui esialgu see neid isegi ehk üllatab, siis pikemalt järele mõeldes olen mina olnud üldiselt pidevalt see, kes kas kodus või mujal nokitses mõne rakenduse või riistvaraelemendi kallal.
Esialgu kahtlesin kõvasti
Kutse(kesk)hariduse mainest on räägitud haridusringkondades pikemat aega ning ei ole saladus, et üldiselt on paljud noored ja ka vanad seisukohal, et kutseharidus on jobudele.
Võibolla ongi kõik need toredad ja minu silmis täiesti arukad inimesed jobud, aga mina seda nii ei näe. Võibolla asi on selles, et olen ise samasugune ja sestap ei oska ma võrrelda? Ei, sügavalt kahtlen.
On suhteliselt kahju, et vanemad inimesed on just sellise "pärandi" andnud meie kallitele noortele edasi. Kutsehariduskoolidel oleks justkui kohustus aidata eluheidikuid kuhu need hordide kaupa koonduvad.
Aga ei, mina ei usu, et need inimesed on mingid eluheidikud. Ma arvan, et need on need inimesed kes on suutelised olnud lihtsalt mõelda sellele millega nad tegelema hakkavad ning jõudnud järeldusele erinevalt võibolla mõnest teisest noorest.
Kui keegi tahab viidata võimalusele minna ülikooli pärast gümnaasiumit siis võtke endale teatavaks, et ka kutsekeskhariduse baasil on võimalik astuda ülikooli, sest tegelikult on ju sisseastumise aluseks riigieksamite tulemused.
Riigieksamid kõnelevad enese eest
Kutsekoolide mainet on üritatud mõõta ka sama mõõdupuuga nagu gümnasiste ning selleks reastatakse koolid igaaastaselt riigieksamite tulemuste alusel tabelisse.
Kurb on aga see, et riigieksam ei ole mingi mõõdupuu, mis oleks nii ülimalt objektiivne ning näitaks midagi enamat kui faktiteadmist. Nii nagu tean mina rääkida palju COM-pordi ajaloost ning tean peast öelda mis on IEEE1397a kiirus laboritingimustes siis võib gümnasist öelda kindlasti midagi, mis on tema suunaga seotud.
Üldiselt on suunad kas humanitaar- või reaalsuund seega ühest neist. Väga tore! Need on vaid faktid ning nende rakendamine on juba teine teema.
Kutseõpe on laiendanud minu silmaringi
Julgen väita, et kutseõpe on tegelikult andnud mulle juba praeguseks rohkem kui mulle sama aja jooksul oleks andnud gümnaasiumis õppimine. Meie laiendatud õppekava võimaldab meil õppida enda eriala aga see ei olegi kõige suurem võit kuigi seegi on märkimisväärne.
Ma näen igal viimasel kui päeval enda ümber kokkasid, elektrikuid, ehitusviimistlejaid, autotehnikuid, teisi IKT valdkonnas õppijaid.
Kas te kujutate ette kui palju oleme me kogemuste vahetamisega juba võitnud? Seda ei mõõda ükski eksam ega ükski number.
Kutseharidus on olnud seni minu kindel võit ja ma väga loodan ning usun, et võiduks see jääbki.
