Et oma nägemisvõime kasutuks muuta, kleepisin päikeseprillide taha paberi, mis küll täielikku nägematust ei tekitanud ehk järgi jäi valguse ja pimeduse tajumine. Seevastu olid prillid oluliselt mugavamad kui mõni sall.

Toidu katsumine
Alustuseks üritasin omale nii lihtsat asja nagu võileiba teha. Oma kodus teadsin, kus miski asub, kuid sellegipoolest liikusin ringi nagu vaim - väikeste sammudega ja millegipärast ka võimalikult vähe häält teha püüdes.
Käsikaudu külmkappi "sisenedes" muutus olukord keerulisemaks. Asjad on, aga mis on mis? Toiduainepakke katsudes üritasin visualiseerida, mida need endast kujutavad, aga sellegipoolest või selle tõttu ununes täielikult, mida kapp sisaldas.
Avasin purke, karpe, pakendeid, nuusutasin. Valituks osutusid juust, leib ja hapukurk. Õnneks oli kõik viilutatud, sest noa otsimine oleks võib-olla lõppenud veriselt.
Muide, toidu läbi katsumine vähendab söögiisu. Dieedinipp?
Millega meelt lahutada?
Janu kustutamine kraaniveega täidetud klaasiga lõppes märgade kätega, klaas täitus liiga kiiresti. Teisel korral õnnestus sama trikk ideaalselt ehk parajalt täis anumaga. Nipp on muutuva heli kuulamises, mida iga vedelikuga täidetav asjandus tekitab.
Söödud-joodud, otsustasin meelt lahutada. Vaba aeg, tuba täis raamatuid, lisaks televiisor ning ka stereosüsteemi ülesannet täitev arvuti. Mida teha? Raamatud tuli maha kriipsutada ning üle pika aja tekkis igatsus vana hea raadio järele. Arvutist oleks netiraadiot kuulata saanud, aga võimatu oli pimedana selleni jõuda.

Aitäh, "Pealtnägija"!
Panin tööle televiisori. Näitas "Pealtnägija" kordust. Tuleb tänulikult tunnistada, et "Pealtnägijal" on igati arvestatav potentsiaal areneda näiteks Vikerraadio saateks "Pealtkuulaja". Võib-olla on põhjus selles, et saate pühade-versioon koosnes peamiselt n-ö üks-üks intervjuudest.
Pärast "nägijat" võis televiisorist peamiselt aru saada kodumaistest reklaamidest ning välismaistest uudistekanalitest, mõlemad kippusid juba poole tunni möödudes korduma.
Proovisin ka kitarri sõrmitseda, kuid olles harjunud silmanurgast jälgima akordide võtmist, osutus see naabreid tõenäoliselt häirivaks plännimiseks. Nõuab harjutamist.

Rahad sassis
Töökoht. Keegi käega mööda seinu libistava "pimedaga" kontoris kokku ei põrganud, tõenäoliselt hiiliti eemale või imestati ülbe trügija üle. Ei tea, ei näinud.
Oli aeg euromüntidega tutvuda. Üllataval kombel leiab müntide seest hõlpsasti eurose ja viiekümnesendise. Ülejäänutega läks raskeks. Erilist peavalu valmistasid kümnesendised, viiesendised ja ühesendised. Oma eristusoskust testides selgus, et suutsin ühesendise vabalt kümnesega segi ajada. Kiirust nõudvas situatsioonis (näiteks poe kassas) ajaks ma aga kõik lootusetult sassi.
Inimesega tutvumine
Teele sattus inimene kellega oli vaja tutvuda. Teatavasti uurib pime inimese nägu kätega. Igaks juhuks ei hakanud oma koolitamata kämblaid võõrale näkku toppima ja piirdusin tema kõrguse ja pea suuruse mõõtmisega. Asi seegi. Lisaks sai uurida, mis tal käes oli. Paberid ja mingisugune pakk, mille sisu jäigi saladuseks.
Jäi mulje, et inimese välimusega tutvumine on juba pimeda oskuste kõrgem pilotaaž.

Pean tunnistama, et koolitamata pimedana oma elus toiemtada on raske, väga raske. Pidevalt tekkis küsimusi, millistele vastuseid ei osanud kusagilt otsida, elu tundus lõpuks ebaõiglast tühjust täis olevat.
Kindlasti tuleb au anda neile, kes sellises olukorras omi igapäevaseid asju ajavad ning ka heategijaile, kes seda parendada püüavad.