Vladislav Koržets hakkas pärast keretäie saamist vuntse kandma

"Oli aasta 1980, kui ma õigesti mäletan. Tulin südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist ja sain kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa, nagu see boheemlaslikumatel kultuuriinimestel ikka kombeks on olnud," meenutab

Ülahuul nõeluti traumapunktis küll kinni, aga oli hulk aega nii hell, et huule pealt karvu maha ajada olnuks ülemäära valus," räägib Eesti üks tuntumaid vuntsikandjaid Vladislav Koržets Õhtulehes, kuidas talle nina alla karvad kasvasid.

Vladislav mäletab, et pärast keretäit, poolparanenud huulega, sõitis ta peatselt koos sõpradega Karjalasse kalamatkale ja seal ei tulnud habemeajamine mõttessegi. "Kui siis kord tagasi koju jõudsin, kaapisin lõua küll puhtaks, aga ninaalust ei puutunud, kuna armid olid veel nõnda värsked ja nõnda jäidki vurrud mulle näkku, harjusin nendega ära ning said nagu armsakski – ikka midagi, mis on oma."

Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest.