Koolitantsu kohtunik Einar Lints: Sain tantsuga tuttavaks 20 aasta eest
Einar Lints - koreograaf, lavastaja, tantsija, videokunstnik.
Tantsijana teinud kaasa etendustest „Don Juani pidusöök“, „Undiin“, „Fotolabor töötab reaalajas“, „Rudi“, veebruaris lavastub etendus „Fie“.
Videokunstnik etendustel: „Out of Opera“, „Vestlus Luigega“, „Intiimne Glamuur“ jt.
Kui sa oleksid Koolitantsul tantsijana, siis mis kategoorias?
Vabatants, showtants. Mitte tänavatants aga ülejäänud stiilid küll, peaaegu kõik, kui on võimalik. Tänavatantsus pole ma pädev, mul pole selles üldse kogemusi. Tänavatantsus oli põud kui ma sellega kõige rohkem tegelesin. Ma olin kahe breigilaine vahepeal.
Kuidas sa jõudsid tantsimiseni?
Läbi võistlustantsu. See oli kakskümmend aastat tagasi. Vanemad viisid ja tegelesin sellega viis aastat. Siis ma tegin mingit showtantsu võistlustantsu baasil ja siis osalesin ühes Koolimissi shows, kus olid nii tantsijad kui lavastajaid Kultuurikolledžist. Siis tunduski see huvitav ning läksingi Viljandisse õppima.
Mida sa hindad tantsus?
Terviklikku tunnet, pühendumust. Kõike, mis aitab kaasa elada terviktunnetusele. Loomulikult hindan ma ka häid nüansse ning head esitust. Ei oota mingit ulmet.
Kuidas tuua rohkem poisse tantsu juurde?
Võib-olla neid saabki ainult tuua. Kui ma peaksin ise grupi moodustama...kui ei tule gruppi täis siis ma lihtsalt ei teeks. Ei pea erilisi meetmeid rakendama. Kui peab tooma siis saabki neid tantsu juurde ainult tuues. Kui ei tule siis ei tule.
Mida sa soovitaksid poisile, kes tahab tüdrukut tantsima paluda?
Tuleb minna ja paluda, viisakalt.
Suurim inspireerija?
Kõik uus ja avastamatu, salapära. Vahest aitavad muusika ja välised mõjutajad ka kaaasa, aga see on minimaalne. Vahest pole inspiratsiooniks aega, tuleb kohe teha. Inspiratsioon on amatööridele.
Kui sa saaksid olla ükskõik kes, ükskõik kus, ükskõik milllal, siis kes sa olla tahaksid?
Mul ei ole sellist tahet. Ma ei oska hinnata milline mullakiht mulle rohkem meeldib, kõik on osa sellest tordist. Erinevate ajastute emotsiooni on nii lihtne tänapäeval tekitada, ainuke piir on su fantaasia. See, mis on olnud, selles pole probleem, seda saab defineerida. Pigem on küsimus selles, mis edasi tuleb.
Mida tulevik toob?
Ei tea. Ta võiks tuua midagi head ja huvitavat.
Kuhu sa tahad välja jõuda (loominguliselt, inimesena)?
Sellega on alati see, et kunsti mõtet ... Kujuta korraks ideed või mõtet. Selleni jõudes oled sa juba päral. Tulevik on täpselt sama kaugel kui ta oli enne, kui sa alustasid sinna minekut. See on nagu teede ja tuleviku taotlus, see võimalusterohkus. See tundub hoomamatu, ning siis on mingi nõme realistlik ajakava, mida sa saad teostada ja mida ei saa.
Ka kõige rohkem häirib mind ennast see, et iga kord kui sa avad ennast mingile ideele siis sellele peab järgnema reaalne akt või väljund. Muidu sa jääd sinna istuma. Sa oleksid nagu jäänud mingisse peatusesse kuskil tühermaal bussi ootama. Enne kui sa saad järgmisesse peatusesse edasi minna, oled sa paigal. Sa pead tegema reaalseid valikuid. See on sammhaaval edasiminek. Kui sa näed juba ette mingisugust kohta, mis võib see olla see koht kuhu ma liigun.
See hakkab kohe igal meetril oma väärtust vähendama, kui sa ei sea mingeid reaalseid piire, kus see koht tegelikult on. Võib-olla näitab see kärsitust, mingid asjad võtavadki kauem aega. Sellepärast see ei ole mingi suvaline jutt, et ma ei tea, mida tulvik toob, ma ei teagi reaalselt. Ning mul ongi tahe mitte teada.
