Ameerikasse õppima! Kas mõte võib tõesti vaid raha ja dokumentide taha jääda?
Olles ise Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilane, õpin ma koolis, kus on aktiivsel õpilasel tegemisi jalaga segada. Õpin koolis, kus on kõik uus ja kõike saab veel muuta, kujundada ja mõjutada. Vapustavalt aksepteeriv kooli juhtkond arvestab õpilaste arvamusega sama palju kui õpetajate omaga, mis toob õpilastele kõvasti lisategevust kooli kujundamisega seoses. Tegemisi on hulgaliselt ja iga teine tegemine on uus, põnev ja hariv.
Ometigi asusin jõuluvaheajal mõtlema võimalustele asumaks õppima USAsse või Kanadasse. Mõte tuli sellest, kui oktoobris viibisin 2 nädalat kontsertreisil USAs ja Kanadas.
Asusin kohe otsima erinevaid noortevahetusprogramme ja avastasin kurva reaalsuse, et asusin sellega tegelema liiga hilja, lisaks on väga paljud nii kallid, et minul kui juba praegugi iseseisvalt elaval õpilasel poleks olnud võimalik seda endale lubada. Programmide valik iseenesest oli suur. Suurimad ja minu jaoks kütkestavamad olid: Eesti Rotary, YFU, Evernor, Evmar, Nordplus, Tokkroos ja paljud teised. Valik oli suur, kuid minu sihtriikidesse neist kõik ei läinud ja stipendiumite võimalus eriti väike. Pidin peaaegu et leppima asjaoluga, et majanduslike võimaluste puudusel ei saagi oma unistust täita.
Leidus ka mitmeid lühiajalisi projekte, mis kahjuks ei katnud minu ootusi õppima asumiseks.
Lohutas mind aga asjaolu, et kui gümnaasiumi jooksul ikkagi julgust ja pealehakkamist pole, siis üliõpilastele suunatud stipendiumite arv on tunduvalt heldem, arvestades, et tudeng on heade õppetulemustega.
Eks igal noorel ole välismaale õppima mineku põhjused erinevad, kuid minul olid selleks soov minna õppima kooli, kus saaksin tegeleda võimalikult palju asjadega, mis mulle juba praegu huvi pakuvad. Tahaksin tegeleda nende asjadega süvitsi ja ülejäänudega pisut ülevaatlikumalt. Lisaks muidugi oleksin saanud hea keelepraktika jne, kuid kui raha pole, mis siis ikka.
Jaanuari keskel asusin aga uuesti asja peale mõtlema ja võtsin kohe ühendust erinevate tuttavatega Kanadast ja USAst. Vastused oli igasugused.
USAst, New Jersey osariigist tulnud vastus oli väga asjalik, kuna tõi esile hästi kohad, mis minult hulgaliselt lisakulutusi võiksid nõuda. USAs on igas osariigis erinevad õppekavad, need koostab osariigi haridusministeerium, mitte riik. 1-12 klassi üldharidus on suuresti makstud sealsete kohalike elanike poolt, olenevalt muidugi osariigist, ning nende tegevust toetavad mitmed kohalikud ettevõtted. Riiklike toetuste arv on küll viimastel aastatel hakkanud kasvama, kuid ka need et kata õppimist 100%.
Samuti on hetkeolukord suhteliselt raske ja sellega seoses on raske tööd leida isegi juba kooli lõpetanud inimestel, rääkimata gümnaasiumi õpilastest. Rahvusvahelist IB-õpet pakkuvad koolid on üldjuhul tasulised, kuid nende koolide levik USAs on suhteliselt suur. Igast osariigist leiab tosinates koole, mis pakuvad lisaks kohalikule süsteemile ka IB-õpet.
Kanadast Torontost tulnud vastus oli minu jaoks aga pisut lubavam. Väikese otsingu järel leidus, et Torontos leidub ka mõningaid tasuta IB-õpet pakkuvaid keskkoole. Samuti on üldised elamiskulud pisut väiksemad, kui näiteks New Yorgis või ka väiksemas linnas New Jersey osariigis.
Kanadas kehtib tegelikult üldjuhul samasugune haridukorraldus, nagu see on Ameerika Ühendriikides. Nimelt on õppekavad osariigiti erinevad.
Probleemiks, millega kõik välismaale asujad silmitsi seisavad, on majutus. Tihtipeale on parimaks abiks, kui sul on juba tutvusi, kuid kui ei ole, siis on asi kulukas ja närvesööv. Leidsin, et Toronto ülikooli, Tartu Collage'is maksaks ööbimine u 500$ kuus. Majutus on kallis, eriti Toronto kesklinnas.
Samuti ei ole töö leidmine suurlinnas eriti lihtne. Õpilaste eeliseks on muidugi see, et kui on olemas juba väga head oskused, siis tööle vormistamisega kitsid ei olda, kuid tööle saamise konkurents on tohutu.
Rõõmustuseks on välismaistel tööotsingu lehekülgedel võimalik otsida ka õhtuseid töid, et teha neid kooli kõrvalt. Need ongi tihti mõeldud just õpilastele, kuid selle võrra palgad ka muidugi tagasihoidlikumad.
Asudes ühendust võtma Kanada saatkonnaga puutusin taaskord kokku sama probleemiga, millega kohtusin oktoobris, kui ajasin pabereid oma eelmise reisi korraldamiseks. Nimelt selleks, et saada suuremaid lubasid, õppeviisat vms on vaja sul see saada Poolas, Varssavis asjuva saatkonna käest, kuna Eestis on tegu ainult väikese esindusega. See tähendab, et paberite vormistamisega võib taaskord minna lõpmata kaua.
Kui kõik dokumendid ära aetud, siis võib tihtipeale tekkida olukord, kus kõik säästud on kulunud lennupiletitele ja viisadele. Tegu on olukorraga, kus ei päästa noort hakkajat seiklejat muu, kui julgus hüpata võõras kohas vette ja teha nii kõvasti tööd, et hing sisse jääks. Kui need omadused aga puuduvad, siis jääb üle ainult hästi Eestis õppida ja asuda varakult otsima stipendiumeid tudengipõlveks.
