Lugeja: Mida teha, kui õpetaja tunnis enda teemas püsida ei suuda?
Arvates, et ma ei ole tunnitööga kursis pöördusin kursusekaaslase poole, kes tõdeb, et mingit tööd ei ole ja ainus, millega on seni tegeletud on seosetute lausete kuulamine õpetaja õpingutest. Kus on meie praktiline töö õppekeskkonnas?
Sellele küsimusele ei ole ma 4 loengutunni jooksul saanud. 6 astronoomilist tundi peaks piisav aeg olema märkamaks mõnda praktikaelementi, kus ma saaksin tõsta enda käed klaviatuurilt ja silmad konspektist.
“Paki kõik enda asjad kokku ja mine sinna, kust sa just tulid,” teatab õppejõud mulle minu 5. tunniminuti pealt kuigi ma ei ole sõnagi öelnud, et tema tundi segada. Kursusevanemana üritan suhteid siluda kuid tulutult.
Teen järelduse, et ta on minu peale solvunud, sest ma ei nõustnud tema käsunduslepingu definitsiooniga eelmisel korral (meenutan, et tunnis peaksime tegelema elektrotehnikaga).
“Mina enne ei kõnele, kui sa läinud oled,” ütleb ta ja jääb vait. Ma olen dilemma ees, kas seista enda õiguste eest või teha nii nagu on kursusele parim. Valin viimase ja lahkun. Olles kibestumise alla neelanud ja selle asendanud arusaamatusega toksin ma need read enda arvutisse ja saadan avaldamisele.
Ütlen otse välja, et ma ei ole mitte midagi õppinud selles tunnis kuigi olen üritanud. Ma olen kuulnud vaid õpeja elulugu ja lugu tema autoakust, soojendusest ning sellest, et tal on “mersu”.
Usun, et kõnelen kursuse nimel kui ütlen, et me ei ole selles tunnis midagi õppinud ja praktilisest tööst on asi kaugel. Usun, et on õiglane öelda, et kui see tund ära jääks kaotaksime me vaid piinarikkas õhuta ruumis istumise “lõbu”.
Miks ma nii arvan? Sest meile õpetab elektrotehnika tunnis majandust, äriplaani tegemist ja õigusteadust mees, kes on õppinud põllumajanduse mehhaniseerimise tehnik-mehaanikuks.
