Maalehele antud intervjuus räägib Nüganen veel sedagi, et olles aktsepteerinud teatrit kui oma elu lahutamatut osa, hoiab ta oma kabinetis lisaks raamaturiiulitele ja kirjutuslauale ka voodit, sest mõnikord on päevad nii pikad, et tuleb kabinetis ööbida.

Nüganen tõdeb seda, et aastatega on nende teemade hulk, millele keskenduda, tublisti teisenenud. Kui veel mõni aasta tagasi oli ta tuntud kui üsna poliitiline ja terav mees, siis nüüd on poliitika tagaplaanile jäänud. Ennast peab ta õnnelikuks inimeseks, et on suutnud elu jooksul avastada eriala, millel ta andekas on.

"Paljud meist ei teagi, mille peale tal tegelikult annet on või ei usu selle olemasolusse. Küllap suur hulk inimesi arvab, et nad on hallid hiirekesed, elavad oma halli elu ega aimagi, et neis on säde sees," räägib ta Maalehele.

Vastuseks küsimusele, kuidas ta talub suurt töökoormust, arvab Nüganen, et keegi lihtsalt peab seda tegema, sest teatriinimesi pole piisavalt. Ometi on need, kes kohale jõudnud, kõik lausa asendamatud.

"See, kui keegi lavakunstikooli ukse taha jääb, ei olegi vast nii suur viga… Palju suurem viga oleks, kui keegi satub vale ameti peale. Kui aastate möödudes selgub, et mõne muu eriala peal olnuks palju parem," kinnitab ta ning lisab juurde, et selliseid juhtumeid on ette tulnud küll. 50-nda sünnipäevaga seoses ei tunne ta mitte kartust, vaid pigem olukorra koomilisust. Kuigi hetkel on väga populaarne kirjutada memuaare, siis Nüganenil sellist plaani küll pole. Ta peab enda memuaariks oma teatrialast tegevust. "Las jääb igaüks oma liistude juurde. Ja need (raamatud toim.) ei ole vist minu liistud."