Laima Vaikule viimane kontsert Tallinnas toimus rohkem kui kümme aastat tagasi.

Laima nimi lõi muusikataevas särama kaheksakümnendate keskel, ootamatult ja eredalt. Algajas lauljataris võlus kõik. Ta ei laulnud nii nagu kõik teised, ei käitunud laval nii nagu kõik teised, ta ei sarnanenud mitte kellelegi! Laima erines radikaalselt tolleaegsetest „pop-kumiiridest“ (pop-ebajumalatest). Sel ajal polnud NSV Liidus lihtsalt võimalik teda kellegagi võrrelda.

Ta oli teinud Jurmala kabarees „Juras perle“ läbi suurepärase lavakooli. Ta esines palju ja osales muusikafestivalidel: „Bratislava Lüüra 87“ (Grand Prix), „Aasta Laul“ Moskvas, „World music award“ Monacos jt.; töötas USA-s Michael Sembello´ga nõukogude „videofilmi“ ühisprojektis ja ameerika produtsendi Stan Cornelius´ega projektis „Lõhume selle seina“ („tear down the wall“); tegi kaasa mängu- ja muusikafilmides; sõlmis USA -s lepingu heliplaadifirmaga MCA/GRP, mille tulemusena anti välja heliplaat „Laima tango“ ja salvestati jõuluplaadile „Christmas collection“ laul „Blue christmas“; osales Tokio kuulsatel uusaastapidustustel „Red-white show“...

Neil aastatel salvestas lauljatar üle 10 heliplaadialbumi ja teda filmiti rohkearvulistes videoklippides, aga tema laulud „Veel pole õhtu“, „Vernissage“, „Ma läksin Piccadilly´le“, „Acapulco“ ja paljud teised muutusid armastatud lemmikuteks tohutule kuulajaskonnale kogu maailmas.

Laima gastroleerib palju; esineb Venemaa, USA, Kanada, Iisraeli ja paljude teiste Euroopa riikide kõige prestiiźikamates saalides, on tihti väga väsinud ja harva endaga rahul. Vahetab sageli elukohta, soengut, rõivastuse stiili. Püüab end leida teistel elualadel, mis pole mitte kuidagi seotud muusikaga – aktiivne kodutute loomade kaitsmine; maja ehitamine; disaini, näitlejameisterlikkuse ja vegetarismi harrastamine...
Aga muusika jääb alati Laima asendamatuks kaitseventiiliks, ta elu kõige olulisemaks tegevuseks.