INTERVJUU: Eesti mehe tööd auhinnati Oscariga!
Ameerika filmikunsti ja -teaduse Akadeemia auhindas Oscariga eestlasest elektroonikainseneri Raigo Alast. Juba üheksa aastat pensionil olnud Kanadas elavat meest tunnustati kuldmehikesega tema panuse eest filmikunsti.
Alas oli liige tiimis, mis töötas välja tehnika nn aerofilmide tarvis (elektrooniliselt stabiliseeritud aerokaamera platvorm). Tänu Alase ja tema kaaslaste tööle on tänapäeval õhust võimalik filmida suurematel kiirustel, parema manööverdamisega, pakkudes samas suuremat stabiilsust. Tehnikat kasutati esmakordselt 2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys.
Tallinna Tehnikaülikooli Euroopa õiguse professor Tanel Kerikmäe tegi tunnustatud mehega juttu.
Kas prestiižika Academy Award võitmine oli Teile üllatus või loogiline tunnustus pikaaegse töö eest?
Üllatuseks oli see, võitjaks olin just mina isiklikult! Eclipse on uusim pikas reas filmi ja televisiooni alaseid uuendusi välja töötanud Kanada ümbruses asuvas firmade “suguvõsast”.
Need firmad: Istec inc., Wescam, Pictorvision on kõik Westinghouse Canada järeltulijad ja varem võitnud ühe Oscari ja 20 Emmyt. Olen kõigis neljas firmas töötanud kokku 30 aastat, alates juba 1961. aastast alates. Olin üllatunud, sest olen olnud pensonil viimased üheksa aastat, kuigi olen siiani kahes neis firmades nõustajana kaasa löönud.
Hea ülevaade õhust pildistamise tööstusest leidub internetis: http://www.cinematographers.nl/THEDoPH9.html#oscar
Eestil on igal juhul hea meel meie eduloo pärast. Millised on Teie suhted Eestiga? Kas Eesti kuvand Ameerikas on positiivne, mille kaudu meid tuntakse, kui üldse?
"Ametlikke" suhteid mul Eestiga ei ole. Suhtlen sugulastega, keda olen külastanud 1990. ja 2004. aastal. Hiljuti, 2009. aastal otsisid mu isa Hiiumaa sugulased mind interneti kaudu üles ja sealtmaale olen olnud nendega tihedas kirjavahetuses.
Minu abikaasa Mai Lille-Alas (sündinud Rakveres), on koostanud oma sugupuu interneti abil ja on astunud ka kontakti mõne oma sugulasega Eestis. Kavatseme koos lastega selle aasta suvel külastada oma kõiki Eesti sugulasi.
Eestit Kanadas vaevalt tuntakse, eriti väljaspool Torontot. Skype on küll laiaulatuslikult kasutusel, aga vähesed teavad, et see on arendatud Eestis. E-valitsemine on Ameerikas peaaegu tundmatu. Selle koha pealt on Eesti ilmselt aastakümneid ees.
Väidetakse, et hoolimata tehnoloogia arengutest on juristid oma mõtlemises ikka mitmeid sajandeid taga. TTÜ õiguse instituut avab esimesel septembril rahvusvahelise tehnoloogiaõiguse magistriõppe (intellektuaalne omand, telekommunikatsioon, privaatsusõigus). Mida arvate, kas selline õpe on vajaduspõhine (kas turg võiks vajada selliseid spetsialiste). Ehk on mõni huvitav näide juriidilistest probleemidest, mis näitab, et valdkonda on vaja arendada?
Olen insener ja minu arusaam õigusteadusest on kindlasti veidi naiivne. Enamik seadusandjaid ja haldustöötajaid Põhja-Ameerikas on juristid. Mulle tundub, et esineb kalduvus teha seadused üha enam keerulisemaks ja rakendamatuteks. Ei tea, kas seda tehakse oma huvides, võib-olla alateadlikult? Näiteks tulumaksu seadused on Kanadas läinud viimse 40 aasta jooksul uskumatult keeruliseks. Juura ja tehnoloogia vahekorrast rääkides jääb mulle mulje, et õigusteadlased on tulnukad – nende kultuur ja keel on meile, tehnoloogidele, võõrad.
Mul on kogemusi patendiseadustega. Hea näide sellealastest kuritarvitustest on nn submarine patendid, mis olid aastakümneid kasutusel Ühendriikides. Teine näide – kui alustasin insenerina Westinghouse firmas, anti ühele teisele suurele firmale (Hughes, kui ma ei eksi) patent sisuga “the use of software in process control”. Niisugune patent oleks hõlmanud üle 99 protsendi tänapäeva tootmisprotsesse ja teinud sellest firmast maailma kuninga. Pärast kulukat kohtuprotsessi see patent siiski tühistati.
Arvan, et on vaja märksa tihedamat koostööd tehnoloogide ja õigusteadlaste vahel ja soovin edu Teie magistri programmile.
