FOTOD: Tartus võib näha igipõliseid valgusekandjaid
11. märtsini on Eesti Rahva Muuseumi Tartu näitustemajas avatud sepistatud küünlajalgade näitus "Valgus Tuli".
Et just küünlajalgade, siis sellel on oma põhjus. Nimelt kui 1988.a. loodi Eesti Seppade Ühendus, siis lepiti kokku, et hakatakse edaspidi kokkutulekutel korraldama sepistööde võistlusi ja teemaks valiti ühe küünlaga küünlajalg. Nii on see traditsioon kestnud tänaseni.
Küünlavalgus on ju väga hingelähedane ja kaunis. Eesti taludes algas küünlavalguse kasutamine 18. saj. lõpus, mil ta enam ja enam hakkas asendama pirrutuld. Küünlavalguse leviku üks oluline mõjutaja oli ka kirik, kus see on alati väga tähtsal kohal olnud. Ja nii tänaseni. Küünla hoidmiseks on vaja muidugi küünlajalga ja selle kujundamine ongi olnud meie seppade oskuste võrdlemise mõõdupuu.
Antud näitus toodi seekord Tartusse Narvast, kus käesoleva aasta kevadel toimuski Narva muuseumi Põhjaõues rahvusvaheline seppade kokkusaamine. Tartus sai töid veel lisaks.
Osa nendest taoti 2. veebruaril näitusemaja ees tänaval väliääsidel -25 kraadises pakases.
Töid eksponeerivad 27 seppa Soomest, Rootsist, Lätist, Venemaalt ja Eestist. Nende seas üks õrnema soo esindaja Triin Kukk, kes tutvustas end näituse kataloogis järgmiselt – „Miks ma sepatööd õppisin? Et lisaks minu emapoolsele vana-vanaemale oleks meie suguvõsas vähemalt veel üks naine, kes teeb vahet ääsil ja alasil, meislil ja vasaral, malmil ja terasel ning kes oskaks ja suudaks oma mõtted rauda raiuda ja sõnad sepisesse peita“. Oskuste tasemelt on näitusetööd üsna kõikuvad, kuid tahtlikult ei ole osavõtjatele erialast haridustaset tingimuseks seatud – kes on kõrgharidusega, kes eriharidusega, kes iseõppija ja alles harjutama hakanud.
Tehnilisi võtteid on kasutatud väga erinevaid. Päris mitmed aga peaksid ennast kompositsiooniküsimustes täiendama.
Ühes saalinurgas on kolme mehe tööd, kus on näha, et tegu on meistritega – Aleksander Sušnikov Venemaalt, Ivar Feldmann Eestist ja Rauno Lehtonen Soomest. Nemad tunnistati ka Narvas kolmeks parimaks. Ivar Feldmann on ka pikka aega olnud Narva ja Tartu ürituste hing ja organisaator.
Ära võiks märkida veel Ivar Feldmanni õpilase Tanel Nõmmiku, läti sepa Kaspars Bambise ning rootslaste Michael Maasingu ja Thomas Cederrothi tööd. Aga sepise hinge oli tunda kõikides töödes. Eksponeeritud oli ka vanu etnograafilisi küünlahoidjaid ERM-i sepisekogudest.
Sageli on jutuks tulnud sepisekunsti õpivõimalused Eestis, et need on kasinad. Tegelikult pole asi nii hull. Õpet jagavad Eesti Kunstiakadeemia ehte-ja sepakunsti osakond, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool. Tartu näitusemaja juhataja Kristjan Raba sõnul on ERM-i sepisefondid avatud kõigile ja eeltoodud õppeasutuste õpilased külastavad neid usinalt. Palju on iseõppijaid.
Vana sepise uurimine on väga oluline enese harimisel. Sepisealast kirjandust meie raamatupoodides praktiliselt ei leia, kuid interneti abil saab tellida palju huvitavat kogu maailmast. Kindlasti tuleb harjutada joonistamist, sest joonistamisoskus on ka kunstsepal kõige alus. Rauatüki tuliseksajamine võib toimuda alustuseks ka üsna lihtsate vahenditega. Peaasi on tahtmine ja visadus. Meie kadunud sepisekorüfee ja Eesti Seppade Ühenduse asutaja Ülo Sepp rääkis, kuidas ta oma esimese sepise tagus valmis kuskil katlamajas raudteerelsi jupi peal.
Igal juhul jõudu kõigile selle raske ameti õppijaile ja ootame uusi väljapanekuid nii Narvas kui Tartus.
Lõpetuseks tsiteeriksin Willem Reimani, ühte eesti rahvusliku liikumise olulisemat juhti ja kultuuritegelast. Ta pidas 5. augustil 1902.a. Tartus Eesti näitusel kõne „Eesti sepis“.
Tema kõne paatoslikud lõpulaused sobivad hästi ka tänasesse päeva: „ Ei iial siis mitte tagurpidi – nunquam retrorsum! Ainult vähjad käivad tagurpidi. Ei iial mitte seisma jääda! Kes seisatab, see langeb rooste võimu alla. Ja teie, sepad, teate, kuidas rooste ka kõige kõvema raua ära sööb. Saagu Tartu Eesti näitus äratajaks hääleks: edasi, eesti sepad, edasi, edasi hooles ja püüdmises, edasi hariduses ja oskamises, et igaüks teie seast auga ja tõega oleks sepp – meister ja kunstnik omas sepapajas.“
