PUBLIKU EKSPERIMENT: 45 minutit 9. klassi õpetajana!
Olete te kunagi mõelnud, mis tunne oleks anda tundi 15-aastastele teismelistele, kelle soov oma tähelepanu ühele teemale koondada on umbes sama muutlik kui kevadine ilm? Publiku reporter Anne Sääsk otsustas panna ennast proovile ning astus Tallinna Inglise Kolledži 9.klassi ette.
Üsna keeruline kuulajaskond? Ei sugugi!
Hirmust kui sellisest ei saanud antud eksperimendi eel küll rääkida, ent väike värin oli ikka sees. On ju selles vanused noorukid oma arvamustes ja väljaütlemistes tihtipeale otsekohesemad kui täiskasvanud. Ja olgem ausad, ega igavat juttu ei viitsi kuulata ju mitte keegi! Seega saigi teemaks valitud see, mis ilmselt sellises vanuses inimesi kõige enam huvitab - mida teha edasi pärast keskkooli lõppu, kuidas valida huvitavat eluala, kuidas end enne lõpueksameid maha rahustada, mis tunne on ülikoolis käia ja kuidas näeb välja ajakirjanikutöö ja Eesti üldine meediamaastik.
Suurim huvi meediamaastiku vastu
Tulenevalt oma võrdlemisi kirjust elu- ja hariduskäigust otsustasin noori eksamite veel asjaga veidi kurssi viia, sest mäletades tunnet, kuidas kirjand, ajalugu, matemaatika ja muud ained on justkui tõeline maailma lõpp, pidasin vajalikuks neid veidi rahustada. Alguses võrdlemisi leige tähelepanu asendus siira huviga, kui sai selgeks, et hoolimata minu Tartu Ülikoolis omandatud spetsiifilistest politoloogi ja inglise filoloogi erialadest, sattusin elu keerdkäikudega otse meediakeerisesse. Ehk siis, haridus ei määra alati ära tulevikuametit, eriti veel kui huvid on mitmekülgsed. Kes teeb, see jõuab ning piisava huvi ja pühendumuse korral on võimalik end rakendada nii tele- kui kirjutavas meedias! Just see teema erutas noori kõige enam ning küsimustesadu jätkus ka pärast vahetunnikella helisemist.
Üllatuskülaline režissöör Arun Tamm
Miks noored pärast kellahelinat laiali ei jooksnud, vaid hoopis minu ümber kogunesid, oli suuresti tänu üllatuskülalisele Arun Tammele, kes lahkesti nõustus läbi astuma, et jutustada, kuidas käib ühe filmi tegemine. "Vasaku jala reede" režissöör oli ideaalne inspiratsiooniallikas, sest koos kolleeg Andres Kõpperiga on ta Eesti filmiajaloo noorimad filmitegijad. Muljetavaldav eeskuju, ütleks. Ja seda arvasid ka noored. Palju uuriti Aruni edasiste plaanide kohta ning ilmselt lahkus nii mõnigi noor tol päevast koolist mõttega siduda oma tulevik meedia- või filmimaailmaga. Ka Aruni meelest oli ettevõtmisel jumet, sest olles minust küll märkimisväärselt noorem, oli temalgi tsipake ununenud, mis tunded ja mõtted valdasid enne erinevaid tähtsaid eksameid. "Lahe, teeks teinekordki!" rõõmustas ta ning leidis, et igati okei mõte on tutvustada noortele erinevaid elualasid. Sest kui kõik õpivad juurat, majandust või ärijuhtimist, ei ole kedagi, kes arendaks kultuuri, kunsti ja ajakirjandust!
Mis oli selle ettevõtmise eesmärk?
Kui võtta lühidalt kokku põhjus, miks Publik sellist eksperimenti teha otsustas, siis esiteks pakkus ideaalse võimaluse "Tagasi kooli" programm, kuid teiseks, miks mitte propageerida nii eliit- kui tavakoolides rakenduskõrgharidust, aktiivset huvide arendamist ja oskuste omandamist selle asemel, et lihtsalt tuimalt ülikoolipinki nühkida. Lisaks pidasin vajalikuks süstida noortesse enesekindlust, et maailm ei ole lõppenud, kui esimese raksuga vale eriala valitakse. Ning julgust oma soovidest vanematele rääkida tundub noortel samuti vajaka olevat! Julgust, meelekindlust ja positiivsust sai jagatud küllaga ning targemaks sai sel päeval ja esimest korda õpetaja ametit pidav reporter - ehk lähen edaspidigi loenguid pidama!
