Arvustused: loe, milline oli Tallinn Music Week lähivaates
30.03 Kultuurikatel - Porridge Bullet and BiiT present
Selle showcase’i peamisteks märksõnadeks on elektroonilised biidid, noorus ja vinüülid.
Põnev oli kindlasti DZA (Moskva) esinemine, kes kasutas helide juhtimiseks värvilisi telekamängupulte ning haaras kuulajad oma bassiste hiphopi biitidega jõuliselt kaasa. Oma värsket vinüül-EPd tutvustanud Eesti meeskollektiiv nimega OYT kogus aga oma maheda rnb vokaaliga lava ette tantsima hulga elevil naisfänne. Üldse oli esinejaterivi väga mehine. Eesti elektronmuusika maastikku valitsevad hetkel noored poisid ning olulist osa neist võis näha ka Kultuurikatla teise korruse saalis, kus kodumaine muusikaleibel Porridge Bullet esitles oma tulevaste vinüülplaatide artiste, nagu Deyal, Raadz ning Mart Avi koos Ajukajaga. Minu lemmikuks oli Sander Mölder, kes varajase kellaaja tõttu pidi küll peaaegu tühjale saalile mängima, kuid oli see-eest vägagi põnev ja värskendav. Hanna-Stella Haaristo
30.03 NO99 – Jazzkaar & Jazziliit present
TMW jazziassortii oli eriilmeline, pakkudes pea igaühele midagi – puhtakujulisest vokaaljazzist klezmerviisideni. Kui esiti projektiansamblina kokku tulnud noorte vokalistide seksteti Estonian Voices eluiga on olnud alles lühike, ehkki publikumenu ja kiitust nautiv, siis Taavo Remmel kuulub kahtlemata Eesti jazzi raudvara sekka. Bassivirtuoosi mängu iseloomustab pea alati haarav intensiivsus ning ka soolokontsert polnud selles osas erandlik.
Jazzi showcase'i säravaima etteaste eest vastutas Phlox – mitte just esimeses nooruses väljaspool üleüldist akadeemilise jazzi süsteemi toimetaval kooslusel on olemas see miski, mis paljudel koolipingijatsumeestel puudub – tänavakrediit. Jazz rock ja fusion arvatakse olevat juba ammuilma surnud žanrid – Phlox tõestas vastupidist.
Palju on veendunuid, et see mida Argo Vals Band esitas, pole ehk jazz. Valsi kerge ja õhuline helikeel tõepoolest ei konkureeri samas kategoorias sellega, mida esitas Tallinn Free Trio, kuid just see näitab ilmekalt, kuivõrd eriilmeline ja piire lõhkuv on žanr. Abraham's Cafe on Eestis üks isepäisemaid kollektiive, sest olgem ausad, milline täie mõistusega noor jazzmuusik võtaks vaevaks hakata jändama klezmermuusika ja araabia helivärvide segamisega. Priit Pruul
Rock Cafe – Tuborg Green Club
TMW finaalõhtu mitmekesise menüü ainsaks võõrkehaks oli Ott Lepland, kelle sobivus festivalile oli küsitav. Ainsad, kellele poole tunni asemel terve tunni "eetriaega" anti, oli teist plaati esitlenud bluusrokkbänd Dramamama. "Muljetavaldavalt kindel kontsertansambel, prouad vaatavad Mikku, härrad kuulavad Lauri. Õnnestunud plaadiesitlus, ärateenitud tormiline aplaus. Tee tööd, siis tuleb ka armastus," arvas asjast Eesti Päevalehe ajakirjanik Mart Niineste.
Õhtu alustaja The Nymph süstis hinge segaduse, kui efektselt mõjunud sündimeloodia nukker kooskõla placeboliku vokaaliga moodustas karjuva kontrasti muidu lõbusate diskopaladega. Taavi Peterson ja Üdi meelitas juba esimesete helidega rahva kokku, tõmmates hamba verele klassikaliselt efektsete kidrasoolode järele. Väga õige pinnas, millesse visata infoseeme, et peatselt on Taavilt ja Üdilt oodata plaati. Eestikeelset!
Mängulised olid punt nimega The Princes ja tantsulõvid August Hundist, kelle puhul Norman Salumäe nooruslikku naiivsust võib pidada pigem plussiks kui miinuseks. Tenfold Rabbit üllatas solist Andres Kõpperi madala vokaaliga, kes loos „Travel the world” tõi kuuldavale lausa johnnycashilikke toone. Atmosfääri, mille nimel pingutasid teised valgusefektide ja valju heliga, saavutasid Küülikud publikuga nalja visates.
The Blinking Lights, The Dahling, Junk Riot, Elephants from Neptune täiendasid üksteist ülevoolava energiaga, kuid The Blinking Lightsi Audioslave'i ja The Black Keysi mõjutused olid veidi liiga ilmsed, mis ometi annavad lootust tulevikus suurema omanäolisuse arendamiseks. Anne Sääsk
Tapper ja Hoov – Hard Rock Club / Rada7 presents
Alustasin õhtut rokiklubis Tapper, kus korraldajate sõnul liikus rahva seas ringi ka välisdelegaate, nii et erutav olukord - kas Eesti metalbändid proovivad jätta endast rahvusvahelise läbilöögipotentsiaaliga muljet. Tagantjärgi ütleks, et kõik olid lava peal nemad ise ja erilist rõhku esitluse eripära peale ei pandud.
Wyrm Sub Terra on uus Eesti thrashbänd. Uus ja värske kraam, mis meeldib kõigile. Terve aja olem mõelnud, keda nad meenutavad. Tegin väikse gallupi saalis, kus pakuti vana Stone, Metallicat ja Slayerit, aga mitte veendund nägudega.
Sealt edasi viis tee Viru tänavale Hoovi. Väikese peosaaliga kohas alustas ansambel Neoandertals. Kui Siim Nestor andis Ott Leplandile 12 punkti ja on kaks raksu järjest nimetanud Neoandertalsi oma aasta lemmikuks, siis on inimesed pidanud teda sihilikuks šokeerijaks. Ott Otiks, aga Neoandertalsi suhtes on tal õigus. Nende muusika moodustab poole ja ülejäänud poole ansambli ürgne elustiil. Ja bändil/brändil peab olema mingi lugu rääkida, muusikast üksi jääb tänapäeval väheks.
Järgmisena tuli lavale Tiger Milk - Meelis Meri ja Ville Veeringu tantsumuusika ansambel. Professionaalne kraam, mis muidugi meeldib kõigile. Küll aga oleks tahtnud nimetatud meestelt rohkem lavalisust, rahva käimatõmbamist oleks oodanud rohkem.
Zebra and Snake oli Soome elektrooniline popprokk a la Muse/U2/D.Bowie Meeldis küll, kuigi vihjeid tuntud esitajatele oli palju. Aga kui peaks täna korraldama firmapeo, siis kutsuks nad mängima. Barthol Le Mejor oli üks triibuliste trussikutega mees, kes lasi arvutist oma muusikat ja aeg-ajalt tõmbas puldist bassi maha, et enne ägedat droppi bass uuesti peale keerata. Võibolla teen liiga, aga ei saanud aru, kuidas see laivi mõõtu välja annab. Robert Kõrvits
Sõprus – Odessa Pop, Brainlove Records ja Projekta present
Kui harjumatult varajane algusaeg hoidis esimese esineja – Tartu bändi Candy Empire – ajal lavaesise veel hõredana, siis edasiste jututeemade põhjal oli avalöök paljude jaoks just üks õhtu tippe. Katarina Oganjani kosmiline vokaal kõlas imeliselt kokku lihtsa, kuid täiuslikult kaasahaarava helilaviiniga.
Pea täitus kinosaal aga küünarnukke nõudva inimmassiga ning kõrghetki muudkui lisandus. Kodustest ja tuttavatest esinejatest hüpnotiseeris publiku ka Väljasõit Rohelisse, Errki Tero sooloprojektina esinenud ÖÄK pani aga lavaesise vaheldumisi nii õõtsuma kui ka rokkima.
Londoni trio Tall Stories, kes end ise techno-rockiks lahterdab, lajatas otsekohese jalaga-näkku-esinemisega. Laulja ning bändi kapten Rob McCabe põrkas hullunult mööda lava ning publik lainetas lummatult kaasa. Technot just kuulda polnud, elektriline punk aga piitsutas selletagi. Brainlove’i teised esinejad Napoleon IIIrd ja Mat Riviere keskendusid elektrooniliste helimassidega psühhoosi loomisele, neist esimene – kaheliikmelise bändina esinenud Nepoleon IIIrd ei jäänud kübetki alla Animal Collective’i kuue aasta tagusele Tallinna kontserdile.
Soomlaste uhkus The New Tigers näitas, et paljalt Ian Browni mopisoengust ei piisa, et pahviks lüüa – stiilipuhas indie, ent miskit nagu jääb puudu. Kaarel Arb
Von Krahl – Rabarock present
Põhimõtteliselt pakkus Rabarocki pidu käredat kodumaist ja rahulikku rajatagust ehk siis head võrdlusmomenti.
Õhtu avabänd, progesugemetega stonerit viljelev Elephants From Neptune jäi võrreldes päev hiljem Rock Cafes antud kontserdiga tagasihoidlikuks, kuid paljulubavaks. Korraliku katarsise põhjustas mitte ammutuntud stand-up bard Orelipoiss, vaid Soome kitarri-trummi duo Jaako ja Jay, mis esialgu kõlas naljakantrina, kuid muutus avanedes järjest paremaks, teistmoodi vahenditega tehtud hardcore pungiks mis tõepoolest hullutas publikut. Seda eriti võrreldes Bedwettersiga, kelle tagasitulekukontsert jäi konkreetselt tuimaks. Pigem köitsid avabändist põlvkond vanema Shelton Sani mürarokimassiivid, soomlaste Husky Rescue kammerlik indietronica ning taanlaste Get Your Guni kummitusliku atmosfääriga surf-gooti-kantri. Ning lõpuks jäi õhku küsimus – miks on välismaa bändid juba idee poolest huvitavamad kui kohalikud? Nagu need Jaako ja Jay kasvõi. Mart Niineste
Tapper – Hard Rock Laager present
Herald alustas kahe klassikaga: „Anna tulla” ja ükskidraeitööta. Ehk esimest lugu alustati kaks korda. Stiililt puhas hevi metal, mille tagatis on Zack Wildi tüüpi kitarrist. Selliseid Eestis teisi pole. Osade inimeste seljas on roki autfit imelik, tema aga ilmselt sündis teksavesti, pika habeme, vuntside ja juustega.
Hukkunud hinged - Nii ürgsed ja originaalsed. Naisvokaal sellistel puhkudel alati riskantne valik. Seal tuleb kergemini mängu isiklik meeldivusaste kui metalbändide meeskvokkide puhul, sest olgem ausad, Over Killi ja Exoduse lauljad ei ole ühegi valemi järgi meeldiva tämbriga, ometi nende muusikas lauljate hääled ei sega.
Ceremonial Perfection - Sobiks roadrunneri portfoliosse nagu valatult. Menstriim death. Selliste ürituste puhul on parim see, et arvad, et misiganes ka ei järgne, ei suuda see pakkuda rohkem kui just nähtu-kuuldu. Aga siis tervitab CP laulja oma esireas olevat isa, kes on ilmselgelt õnnelik, et ta poeg on leidnud oma tee ja näha on, et poeg on õnnelik, et isa on õnnelik.
Võrdlemisi huvitav on otse duši alt minna värskena kuulama Tapperisse Estonerit. Teadaolevalt on teisi enesetundevorme, millega stonerit kuulata. Aga hei! Üldse ei tundnud ennast kehvasti. Väga äge, kerge The Culti saund lõi vahepeal isegi sisse. Robert Kõrvits
Välisdelegaadi pilk
See oli mu teine Tallinn Music Week ja väga lahe oli tulla siia tagasi ning veeta nädalavahetus arutledes rahvusvahelise muusikatööstuse- ja pressiga asja enda üle ning näha-kuulda palju uut head muusikat.
Mulle meeldib see konverents võrreldes muude taolistega. Delegaate on mõistlik hulk ning nad on enamus aega koos, mistõttu kohtub uute huvitavate inimestega, kellega muidu ei tutvukski. Debatid on teravad, võõrustamine võrdlematult viisakas.
Eesti kohta arvatakse, et Venemaa ja Skandinaavia kultuuride sulam, kuid peale siinse eklektilise muusikaskenega kohumist, eriti peale Kreatiivmootori ja Väljasõit Rohelisse nägemist tundub, et võrdlus ei päde. Eesti on kurgu puhtaks köhinud ja laulab omal häälel. John Rodgers
