Zap Mama tegi õrna sissejuhatuse oma muusikasse laialivalguva intro’ga, mis liikus järk-järgult edasi, justkui poleks sel otsa ega äärt. Lauljate jõulised hääled lendlesid, kajasid ja voolasid ning aeg-ajalt oli kuulda kilavaid hõikeid. Juba siis oli märgata, kuidas publik hakkas ansambli loodud meeleoluga kaasa minema.

Mida aeg edasi, seda rohkem vaatajaskond üles soojenes ja kaasa õõtsus. Üsna pea julgustas esilaulja Marie Daulne naisterahvaid võluvalt kaasa huikama ja mehi hoogsalt vahele hüüatama. Huvitaval kombel täiendas see bändi tegevust. Hiljem seletas Marie ise, et oluline on olla osa muusikast, mitte seda ainult kõrvalt kuulata. Kontserdi arenedes sai näha, kuidas rahvas julgelt kaasa gruuvis ja juubeldas, ning lõpuks ühines publik lausa neljahäälseks kaanoniks.

Pillide koostöö oli hämmastav, kõik oli tasakaalus ja väljapeetud. Kõrva ei häirinud isegi läbilõikava trompeti harvavõitu sekkumine ning enamikust kodumaistest artistidest eristab Zap Mamat hurmavalt sünkroonne lavaline liikumine. Kord võtsid lauljad märkamatult pihku pikad värvilised suled, et nendega rahvast hüpnotiseerida, kord tegid nad lustakaid tantsusamme. Kontserdi vältel jõudis tuvastada vähemalt kolmes eri keeles laulu. Lisaks kandusid vahetult kuulajateni Marie ja taustalauljate omavahelised muusikalised dialoogid. Marie kahekõne trummibiitidega oli meeliköitev üllatus – oma aafrikaliku hääletehnikaga oli lauljatar trummarile võrdväärne vastane.

Sujuvat afropoppi esitav Zap Mama on absoluutselt omapärane kooslus. Ansambli mõnusalt tantsuline ja terviklik esitus pani publiku südamed moodsate rütmide järgi põksuma ning kujutlusse kerkis pilt Aafrika vihmametsadest ja hõimurahvastest. Minul tekkis tol vihmasel õhtupoolikul kange tahtmine karata paljajalu murul ja nautida kastepiisku, mida päiksesoojus peagi hävitama hakkab. Esilauljatar Marie Daulne on saanud inspiratsiooni Mustal Mandril oma kultuurilist päritolu lahti mõtestades ning selle tulemusel valminud paladest sai innustust kogu kuulajaskond.