Kuulsus ja kohus. Loe, kes eestlastest on meediaga sõjas käinud
Publik toob sinuni nüüd ülevaate erinevatest juhtumitest ning nende käigust ja lahendustest.
Galojani tõttu käisid kohtus Tähismaad
Meelelahutusportaali Trend24 juht ja ajakirjanik Kadi Viljak kaebas Ekspressi andmetel 2009. aastal kohtusse kurikuulsad blogipidajad Inno ja Irja Tähismaa.
Ekspress.ee oletab, et tüliõunaks on Tähismaade blogis avaldatud paljastavad fotod Viljakust, mille saatis Tähismaadele ei keegi muu, kui tema endine alluv ja ekspoliitik Anna-Maria Galojan, kel tööasjade ajamiseks tol ajal ligipääs Viljaku arvutile oli. Galojan eitas süüdistusi.
Viru Maakohtus arutas sama aasta 2. märtsil Kadi Viljaku hagi Inno ja Irja Tähismaa vastu au ja väärikuse kaitseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks.
21.juuni 2010 hagi rahuldati täies mahus, samuti tuli kostjatel hüvitada hageja kohtukulud, eemaldada juba avaldatud materjal ning keelati ka hageja nime edaspidine kasutamine oma blogis. Hageja sõnul ei ole kostjad tänaseni kohtuotsust täies mahus täitnud.
Steinfeld vs Kroonika
9. juulil 2002 esines Arnold Oksmaa Kroonikas pihtimusega, et käis alaealisena sageli Steinfeldti juures seksimas. Seetõttu kaebas Steinfeldt ajakirja kohtusse.
Ise on Steinfeld kõiki süüdistusi eitanud. Ta on ajakirjanduses öelnud, et ei saaks ka surma ähvardusel selliste asjadega hakkama, milles teda süüdistatakse. Tema sõnul püüavad poisid temalt raha välja pressida.
Kroonika tolleaegne peatoimetaja Tähismaa ütles, et Steinfeldt nõudis au teotavate ebaõigete andmete ümberlükkamist ja tunnistamist, et Kroonika on halvasti tööd teinud. "Steinfeldt taotles, et kohus tunnistaks Kroonikas avaldatud intervjuu info ebaõigeks vähemalt 20-ruutsentimeetrisel pinnal Kroonika esikaanel, kasutades sõnastust, millest üheselt nähtuks, et varem avaldatud väited olid valed ja nende avaldamiseks puudus ajakirjal alus.
Kokkulepet sõlmides loobus aga Steinfeldt sellest kõigest, et mitte pikemalt kohtuteed tallata ja advokaadikulusid suurendada.
Kristiina Heinmets vs Olev Remsu
2002. aastal kaalus Kristiina Heinmets kirjanik Olev Remsu kohtussekaebamist, sest raamatu kujundaja otsustas kasutada Remsu raamatu esikaane illustreerimiseks Viktor Koškini fotot missist. Raamat räägib 13-aastasest tüdrukust, kelle metsavennad ära vägistavad ja kes seejärel lapse saab ning mõte sellest, et romaani reklaamimisel oli kasutatud Heinmetsa nägu ja imagot temalt luba küsimata, oli naisele vastuvõetamatu.
Ilmselt kohtusse see juhtum siiski ei läinud, sest teema kohta puudub pärast seda uudist igasugune info.
Olev Remsu vs Urmas Ott
Selleks ajaks, kui Heinmets Remsut kohtuga ähvardama hakkas, oli mehel juba tegelikult 1998. aastast kohtutee tuttav, sest ta kaebas ise kohtusse teda si**peaks kutsunud Urmas Oti.
Oti ja Remsu kohtuvaidlus oli linnakohtus arutusel kaks korda, sest Ott ei leppinud esiti 2001. aasta 10. aprillil tehtud tagaseljaotsusega, millega ta pidi Remsu solvamise eest tollele moraalse kahju hüvitamiseks maksma 200 000 krooni. Linnakohus tegi Oti suhtes tagaseljaotsuse, sest teletäht ei ilmunud ühelegi kohtuistungile. Samuti mõistis kohus toona Otilt peale 200 000 krooni välja ka 11 000 krooni kohtukulusid.
See juhtum leidis oma lõpliku lahendi alles 2003. aastal, mil Tallinna linnakohus jättis rahuldamata kirjanik Olev Remsu rahanõude ning lisaks tuli lõpuks kaebjal tasuda ka Urmas Oti kohtukulud, mis ulatusid pea 10 000 kroonini.
ETV peadirektor vs Õhtuleht
1997. aastal lubas Eesti Televisiooni peadirektor Toomas Lepp kaevata Õhtulehe solvamise eest kohtusse, sest Õhtuleht väitis, et tol ajal vastselt ETV peadirektoriks valitud Lepp on Eesti Televisiooni ajaloos esimene ja ainus peadirektor, kellel pole kõrgharidust.
Lepa sõnul on ta 1978. aastal lõpetanud omaaegse Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidustöö eriala ja tal on kõrgharidust tõendav diplom. 1978. aasta 26. juunil anti talle kõrgema kvalifikatsiooniga klubitöötaja taidlusteatri režissööri kvalifikatsioon.
"Ma kaeban Õhtulehe igal juhul kohtusse," kinnitas Lepp. "Ma ei tea veel, millist raha ma neilt nõuan, võib-olla nõuan hoopis valeliku lehe sulgemist," lisas ta ähvardavalt Eesti Päevalehe artiklis.
Ka sellest loost ei ole edasise kohta midagi teada, nii et ilmselt jäi suurem kaebamine viha vaibudes tegemata.
Anu Säärits vs Õhtuleht
2010. aasta 20. novembril ilmus Õhtulehes Andrus Vaheri artikkel "Kes ja kuidas pääseb ETV (spordi)ekraanile?", milles vahendati reketloni liidu juhatuse liikme Priit Toomjõe sõnu, kes väitis, et ERR-i sporditoimetuse töötaja Anu Säärits küsis spordiuudistes tema alaliidu noorsportlaste tulemuste kajastamise eest "meelehead", viidates sellega pistisele.
Karistuseks alusetu laimu eest kohustas maakohus 2011. aastal Õhtulehte eemaldama oma veebiväljaandest selle artikli ning avaldama pealkirja all "Valede faktiväidete avaldamine ajalehes Õhtuleht Eesti Rahvusringhäälingu suhtes" teksti: "20.11.2010.a ajalehes Õhtuleht avaldatud artikkel pealkirjaga "Kes ja kuidas pääseb ETV (spordi)ekraanile?" sisaldab ebaõiget informatsiooni, nagu küsiks ETV sporditoimetus uudiste kajastamise eest uudise avaldamisest huvitatud isikute käest tasu (meelehead). Tegemist oli vale ja alusetu väitega".
Sama teate peab Õhtuleht avaldama omal kulul võrgulehes ning see teade peab olema avaldamise päeval esilehel asuva "arvamuse" tekstiribal nähtav kell 8-20 ning pärast seda kuni 7 päeva kestel nähtav veebiväljaande rubriigist "arvamus" ja pärast seda kättesaadav ajalehe Õhtuleht veebiväljaande arhiivist piiramata aja jooksul.
Kohus keelas Õhtulehe veebiväljaandes avaldatava teate kommenteerimise võimaldamise.
Selle juhtumi menetluskulud jäid 80 protsendi ulatuses AS SL Õhtulehe ja 20 protsendi ulatuses ERRi kanda.
Birgit Varjun vs Kroonika
2011. alguses avaldas Kroonika loo, kus Varjuni eksmees naist laimab, petmises, poja eest mittehoolitsemises ning mitmetes sündsusetutes tegudes süüdistab.
Kroonika lehel see lugu saadaval ei ole, kuid kui soovid sellega meenutuseks tutvuda, loe Publiku regfereeringut sellest. Birgit läks sellise süüdistuse eest väljaandega kohtusse ning just värskelt saabus talle ka võit.
Üleeile vahendas Äripäev, et Birgit Varjun võitis selle ning nädalakirjal tuleb naisele maksta 5% ajakirja käibest ehk 10 000 eurot. Miks just sellise summa kasuks otsustati ning teised lahendiga seotud detailid ei kuulu kahjuks avalikustamisele.
