The Flow - milleks selline intriigivaba käsitöömuusika?

Kuigi väliskülalisest avaesineja mängis tehniliselt tasemel ning tihkeks komponeeritud džässi, jäi The Flow juba esimestest taktidest pidama neisse põhjustesse, miks džässmuusika üle teinekord vägagi julmalt naljatletakse. Kokkuvõtvalt oli see džäss džässi pärast. Geneeriline käsitöömuusika, millest puudus igasugune intriig ning mida ei suutnud korvata isegi bändimeeste tehniline täiuslikkus. Laval polnud mitte isiksused-instrumentalistid, vaid käsitöölised-moosekandid. Nüansivahe, mida oskab intuitiivselt eristada vast igaüks, kes on piisavalt kaua ja järjekindlalt erinevate skenede ja žanrite bändide esinemisi keldriklubidest välifestivalilavadeni vaatamas-kuulamas käinud. Hea muusika žanrist sõltumata ei koosne vaid nootide veatust mahamängimisest ning järgemööda soolotamisest või žanri mängureeglite põhimõttelisest jälgimisest vaid ka muudest pisiasjadest. Õnneks esitavad soojendusansamblid reeglina lühikesi kavasid.

Seda võimsamalt ja kontrastsemalt (tegelikult poleks soojendusansamblit üldse vaja läinud) mõjus Oleg Pissarenko neliku ülesastumine, uue albumi „Kes sa oled” esitlus. Olles näinud nii trummar Ahto Abnerit, bassist Mihkel Mälgandit, kui ka klahvipillimängijat Raun Juurikat nii mõneski koosseisus (kuid mitte kõigis) julgen väita, et just Pissarenko ansamblis mängides kõlavad nad kõige rohkem päris bändina. Puudus all-stars koosseise pahatihti kummitav isiksustetagune tühjus. Eks siin annab tunda ka kaheksa aastat koosmängimist ning koossalvestatud kuus albumit. Bänd, mitte (pool)projekt. Ning ei, võrreldes mõni Jazzkaar tagasi nähtud Tafenau-Aimla Kvintetiga polnud märgata ka paralleele rutiinselt harmoonilise abieluga suurepäraste muusikute vahel.

Pissarenko - selge bändiliider!

Laval domineeris siiski selgelt bändiliider Pissarenko. Vahetu, siiras, tagasihoidlik, sügavmõtteline ning veidi ka sordiiniliselt irooniline mees kehtestas end juba esinemise avasõnade ja esimese looga. Avapala oli pärit eelmiselt albumilt „Prii lapse ilm”, seejärel jätkati uue albumi lugude tutvustamisega. Kõlas instrumentaalmuusika, kus igal lool oli omakorda oma lugu rääkida, sõnum edasi anda. Oli selgelt tunda, et laval on üks suur isiksus ja neli talenti.

Muusika mis kõlas, oli täielikus kontrastis The Flow noodiküllase käsitöödžässiga. Narvast pärit Pissarenko muusikaline taustsüsteem ulatub vene rokist džässi kaudu minimalismini. Lastuna läbi tema isiksuse filtri, ei kõlanud laval üski konkreetne žanr, vaid puhas autorimuusika - hüpnagoogiline minimalism/post-rock-džäss. Paari esimese looga loodi Kumu auditooriumis meditatiivne meeleolu, allakirjutanu jalad kerisid end iseenesest toolile lootoseasendisse ning hingamine muutus rahulikuks ja käed kiskusid end ise plaksutama. Ütlen ausalt, et selliseid energiavahetusi bändi ja publiku vahel kogeb harva.

Geneerilisus on loomingulisuse surm

Kui Pissarenko lõpetas, ei tahtnud maruline ja kohe ühtses rütmis plaksuv aplaus lõppeda ning bändil tuli esitada lisalugu. Võinuks esitada veel teise ja kolmandagi ning lasta end veel mõned korrad tagasi plaksutada. See kõik oli seda väärt, väärinuks enamatki.

Loodetavasti võtab Jazzkaar tulevikuplaani arenemise-avanemise ning keskendub edaspidi džässi eripalgelisusele rangelt isikuste, mitte geneerilisuse kaudu, The Flow suguseid apsakaid võiks edaspidi mitte juhtuda. Brian Setzer Orchestra võiks Jazzkaar ükskord ometi näiteks meite maale mängima tuua. Geneerilisus on teatavasti loomingulisuse surm ning kui džäss pole loominguline ja isiksuste muusika (vähemalt sellisena teda Jazzkaare konteksti meile alati serveeritakse ja nii ta ka ideaalis peab olema ning ongi), siis mis ta on?