Jazzkaar: Aces of Basses sai eile juhuse tahtel peaesinejaks
Eesti bändi Aces of Basses tuhkatriinulool lasi end lummata Jazzkaare veebireporter Merli Antsmaa.
Jazzkaar on Eestis pikka aega kestnud ja väärikas muusikapidu. Aja jooksul on festival kontsertide ja muude ettevõtmiste kaudu kogunud endale muusikutest sõpru. Seekord, kui McBride mitme asjaolu kokkulangemise tõttu Eestisse ei jõudnud, aitas Jazzkaare hädast välja 2011. aasta džässiauhinna laureaat Kristjan Randalu. Just tema esitas kontserdi sissejuhatuseks kolm klaveripala, mis näitasid suurepäraselt tema muusikalist mitmekülgsust ja vilumust.
Seejärel astus lavale peaesineja, Aces of Basses, kellele see tiitel justkui imeväel sülle pudenes. Justkui Tuhkatriinu loos: muidu taustale hoiduvad muusikud kerkisid ühtäkki esiplaanile ja võisid täiel rinnal lava valitsed. Nüüd polnud enam muud kui loota, et sära ja hiilgus ei kao enne, kui kell kaksteist lööb. Bänd alustas võimsalt ja gruuvikalt ning see joon läbis mõnusa vaibina kogu nende kava. Eriti tuleb kiita noort bassinaist Mai Jõge, kelle kirjutatud lugu, ebamaiselt põneva helikeelega „April’s Sky“, oli väga huvitavalt bassidele üles ehitatud ning tõi hästi esile lavale toodud pillide iseärasused ja võimalused: Peedu Kassi poognatõmbeist sündinud kriuksetest kuni Mälgandi, Vaigla ja Jõe enda tekitatud helideni.
Üldse olid kõik lood olid arranžeeritud üle ootuste huvitavalt ja igale mängijale jätkus võimalusi oma soolodega hiilata. Lausa lust oli jälgida muusikute omavahelist suhtlust – laval valitses puhas nauding ja vabadus. Nii nagu iga bändi alustalaks on tugev trummar, aitas ka Aces of Basses mängijaid trummar Reigo Ahven. Ja temalgi olid oma hiilgehetked.
Kõik need, kes kurvastasid, et McBride jäi nägemata, võivad olla õnnelikud, et said osa sellisest õhtust koos Eesti oma bassiässadega.
