Kohalikega rääkides teavad päris mitmed, et toimumas on Eurovisioon, oma kindlat favoriiti öelda eriti ei osata. Pakutakse oma riigi esindajat ja ka Venemaad.
Linnapildis on näha kontraste. Kõrvuti roostes Ladadega rullivad mööda siledaid peatänavaid uhked limusiinid. Ka politseil tundub minevat hästi, kuna liigutakse uute BMWdega. Rahvas hakkab liikuma umbes kella 20 paiku, siis täitub rannapromenaad noorte ja vanadega. Ei ole üldse imelik kui kell 23 jalutab sulle vastu terve perekond, rinnalapsest vanaemani, kõik uhkelt riides. On ju laupäev, käiakse jalutamas, väljas söömas. Söögikohtade teenindus on üliviisakas ja korrektne. Hakkama saab nii vene kui ka inglise keelega.
Linn on kõvasti panustanud valgusmängu, mida pimeduse saabudes imetleda saab. Siis kaob tolmune õhk ja erinevad valgusmängud, mis projetseeritud pilvelõhkujatele, saavad hoo sisse. Purjus inimesi ei kohta, küll aga suitsetatakse palju. Tänavad on puhtad, promenaadil prügi ei näe. Kuulsa Kristallhalli juures hiilgab kõik puhtusest ja kus veel tolmu näha, seal tegutsevad jäähallidest tuttavad masinad, mis sisuliselt teed ümber halli läikima löövad. 

Tänaval seisvate meestega juttu ajades selgub, et Eestisse suhtutakse väga suure austusega. "Te olete kogu Euroopale suureks eeskujuks nii oma majanduse kui ka sellega, kuidas suurest Venemaast lahti saite," räägib kunagi koos Eesti meestega Peterburis õppinud vanem härrasmees Ali. Ta on suur suusatamisefänn ja räägib pikalt kuidas koos eestlastega kunagi suusatatud sai. "Kuidas inimesed sulle tunduvad," küsib ta vastu. "Sõbralikud ja soojad," vastan.  "Nii nad ongi, oled sina sõber, on ka nemad," tõdeb päikeses pruunistunud Ali.