Arvo Kukumägi: kõigi meie saatus ripub juuksekarva otsas

Eelmisel nädalal esilinastus Arvo Kukumägi äsja loodud teatris Kukun Ikka Andrus Kivirähki kirjutatud tükk, milles Kuku mängib kurva saatuse ja alkoholismiga võitlevat näitlejat. Kukumägi andis Publikule intervjuu, milles ta räägib kaheksa varbaga kuningaks olemisest ja oma teatrist.

Kivirähki "Kaheksa varbaga kuningas" on tegelikult oma olemuselt kurb lugu elu raskustega võitlevast näitlejast. Mis tundeid see Sinus kui näitlejas tekitab?

Minu jaoks annab „Kaheksa varbaga kuningas“ ettekujutuse elu haprusest, et ühel päeval võid olla kuningas ja juba järgmisel päeval võib olla kõik hoopis vastupidi. Kõigi meie saatus ripub juuksekarva otsas ja sõltub paljuski sellest, mis meile on elus ette määratud.

Ma tean, et Su sõber Andrus Kivirähk kirjutas selle tüki spetsiaalselt Sulle. Mis Sa arvad, mis andis talle selleks inspiratsiooni...

Kivirähkiga oli aastaid tagasi juba jutuajamine näidendi teemal ja tihedama läbikäimise käigus näitemäng sündiski. Eks ta mingil määral ole minu pealt kirjutatud, kasutatud kõnemaneeri ja ütlemisi.
Karakteri kirjeldus ei piirdu üksnes Eesti ühiskonna ja minu karakteril vaid on üldinimlik ja peaks puudutama kogu maailma rahvaid. Nagu näitejuht Kalju Orro ütleb: „On need karakterid (sanitar, Valdek, kuningas Lear ja Leari tütred) väga elulised ja peaksid inimestele tuttavad ette tulema. Samas hoiatab ta, et peategelast ja Kukut omavahel sassi ajada ei tohi.

Sa oled Eestis üks vähestest näitlejatest, kellel on oma isiklik teater Kukun Ikka. Ma kujutan ette, et "Kaheksa varbaga kuningas" ei jää selle teatri ainsaks plaaniks.

Jah, see on minu isiklik teater. Loomulikult ei taha ma seda jätta ühekordseks sündmuseks vaid ilmtingimata tuleb sellele ka teisigi projekte ja repertuaari. Ideid on palju, kuid neist on veel vara rääkida, kuna olen piisavalt ebausklik, enne kui midagi pole veel sündinud.

Kuidas sündis teatri nimi Kukun ikka?

Kuna enamus mu sõpruskonnast ja tutvusringist on mind eluaeg Kukuks kutsunud, siis selle järgi saigi teatri esimeseks nimepooleks Kuku ja teine pool on selline mitmetähenduslik, mida võib võtta nii kuidas keegi soovib.

Suur Eesti näitleja Jüri Järvet on kunagi öelnud: “ Kukkusin ükskord ringreisi ajal dekoratsioonikoorma otsast alla, enne ei osanud rääkida ega midagi, pärast läks kõik nagu lahti. Ma ütlesin ka Mikiverile kui ta „Kevade“ peaproovis kukkus pea lõhki, et ega see kukkumine halba teinud - võib-olla kõik head näitlejad on korra kuskilt kukkunud. Hällist või muidu…see lööb vist mingi näitleja-kruvi lahti.

Kas oma asja ja oma teatrit on parem ajada kui teiste asja ja teatrit?

Oma asju on loomulikult alati parem ajada, kuna siis sa vastutad naha ja karvadega kõige eest, mis sa teed. Vastutuse koorem on kordi suurem. Ma naudin seda!

Kas tihti tunneb Kuku end päris elus kaheksa varbaga kuningana?

Päriselus tunnen end pigem ikka kümne varbaga inimesena.

Millepärast valisid sa sanitari rolli just Piret Kalda?

Pireti leidmine tuli pikkade mõtiskluste ja valikute vahel otsustamisel. Loomulikult uurisin maad Kivirähult ja Orroltki, aga praegu ei vahetaks ma Piret Kaldat ka mitte Nastassja Kinsky vastu. Piret on imeline näitleja ja inimene.

Kas "Kaheksa varbaga kuningat" mängitakse ainult Rahvusraamatukogus või on seda võimalik näha ka mujal?

Teater Kukun Ikka ei ole ennast sidunud ühegi konkreetse ruumiga ega ühegi trupiga - me ei ole repertuaariteater. Me ei planeeri teatri peahoonet Raekoja platsile vaid oleme füüsiliselt ja vaimselt vabad.

Esialgu maikuus toimub veel kindla peale kuus etendust Rahvusraamatukogus - eks edaspidi paistab, mis juhtuma hakkab. Kindlasti kavatseme ka väljaspool Tallinnat mängima hakata. See on selline näitemäng, mida võib viia ka mujale eestlaskonna sekka välismaal, kuna dekoratsioon on napp, rõhk on sisul ja näitlejatel.

On Sul midagi südamel, millest sa tahaksid rahvale rääkida.
Ei ole mul midagi südamel. Mul on rõõm rinnus ja elu on nagu lill.