Tennise treeningute alustasin ma kaheksa aastaselt ja tegin seda vaid oma vanemate tungival soovil. Olin väiksena laisk ja spordi vastu polnud mul mingit huvi. Kui ma olin mõned kuud trennis käinud, hakkas mul huvi tekkima ja see on läinud iga kuu ja aastaga ainult suuremaks.

Esimesed kaks aastat tegin trenni lihtsalt hobi korras. Siis ütles treener mu vanematele, et mul on potentsiaali ja et ma võiksin hakata rohkem trenni tegema. Just sellest päevast hakkasin ma tennist võtma väga tõsiselt ja just siis hakkas suur töö pihta. Ma olin üksteist, kui ma oma esimese tenniseturniiri võitsin. See oli üsna väike turniir, Pärnu noorte meistrivõistlused. Ma mäletan seda päeva nagu oleks see juhtunud eile. Ma mäletan kui õnnelik ma olin ja kui õnnelikud mu vanemad olid. Ema veel nuttis rõõmust. See võidutunne oli nii hea, et ma tahtsin mängida ja võita veel rohkem.

Ma olen pidanud ohverdama väga palju. Ja mitte ainult mina, vaid ka minu pere. Mu pere on pidanud minu karjääri pärast korduvalt kolima. Kolisime lausa Pärnust Tallinnasse, kuna seal olid palju paremad võimalused treenimiseks. Ma olen elanud ja treeninud Tšehhis ning seda siis, kui olin neliteist. Ma olen tänu oma tennisekarjäärile reisinud umbes kahekümneviies erinevas riigis. Olen näinud maailma, erinevaid kultuure, leidnud uusi sõpru üle kogu maailma.

Nagu ka igas spordis, sa võidad või kaotad. Mul on olnud nende aastate jooksul olnud palju valusaid kaotusi, aga tagantjärgi tunnen, et and on teinud mind ainult tugevamaks. Oli aegu, kui mul puudus usk iseendasse, kuid polnud kahtluski, et ainuke viis eneseusu taastamiseks oli veel rohkem trenni teha. Ma sain aru, et ilma tööta, keskendumise ja sihikindluseta ei jõua ma just väga kaugele.

Siin ma nüüd olen, 20-aastane, elan ja õpin USA-s ning see kõik on tänu minu headele tulemustele tennises. Suur vaev on end ära tasunud. Ma olen õnnistatud, et mul on võimalus õppida tasuta heas USA ülikoolis ja teha professionaalsel tasemel trenni ning võistelda oma ülikooli eest. Olen samuti väga tänulik oma vanematele, sest nad on minu jaoks teinud väga palju ja ilma nende suure abita poleks ma kuskile jõudnud.

Mulle meeldib väga see ütlus, mida mulle mu treener kunagi ütles: ''Sa pead ise tahtma olla edukas ja tegema kõike, et iga päevaga paremaks saada. Sa pead olema sihikindel. See tähendab veeta tunde tenniseväljakul ja kõvasti treenida. See tähendab mitte kunagi alla anda. See tähendab, kui sa eksid või teed halva otsuse, pead sa tagasi tulema veelgi tugevamana, teades, et võitmiseks, pead sa kõigepealt kaotama/läbikukkuma.''