Lähedased asetasid lilli ning kogu toimingut saatis üksik puhkpillimängija. Orumetsa kauaaegne ja hea sõber laulis tema puhkepaigal viimase nukra aaria ning lisas lõpetades, et laulma ju ikka peab vanale sõbrale, mis matus see on kui laulda ei saa.

Meeleolust oli tunda, et pigem meenutasid sõbrad ja lähedased helgeid hetki, mis Velloga sai läbi elatud. Tema kaotamise valu oli settinud sügavamale südamesse ning head mälestused tükkisid sellevõrra rohkem esile.
Matuseseltskond oli kohal napi tunnikese ning kogu ärasaatmine suure laulja kuulsust arvestades väga intiimne, lihtne ning südamlik.