Manic Street Preachers Publikule: odavalt kättesaadud muusika ei lähe inimestele korda!

Täna õhtul esineb Õllesummeril Manic Street Preachers, mille laulja James Dean Bradfield, kes näeb välja nagu juustega Mihkel Raud. Tema ja bassist Nicky Wire, kes on tuntud ka kui kõige intelligentsem rokimees vastasid täna Swissotelis ka mõnele Publiku küsimusele.

Viimasel ajal on uudistes räägitud palju ACTA teemast ning hiljuti võeti vastu ka otsus, et lepingut Euroopa Liidus ei jõustata. Manicute lugusid tõmmatakse ka kindlasti palju netist tasuta – kuidas suhtute?

Nicky Wire: Kümme aastat tagasi olime selle peale päris vihased. Nüüd on pigem, et las ta olla. Asjade seis on päris kurb, muidugi. Aga ma olen rõõmus, et olen elanud ka kümnenditel, kui inimesed ostsid veel plaate ja hindasid seda. Aga mul pole ka head ideed, kuidas netist tõmbamist peatada. Džinn on pudelist väljas ja tagasi teda ei pane.

James Dean Bradfield: Peamine põhjus, miks muusikud on netist tasuta allalaadimise vastu, pole see, et nad rahast ilma jäävad, vaid et muusika on kaotanud väga palju oma tähtsusest. Muusika pole täna enam nii oluline, kui kunagi.

Wire: Muusika tegi meist need, kes me praegu oleme! See oli meie universumi keskpunkt. Mida odavamaks sa muusika teed, seda vähem see inimestele korda läheb.

Bradfield: Väga imelik on vaadata, kuidas uusi põlvkondi erutab tehnoloogia rohkem kui looming ja kunst.

Enamik Eesti progressivsest noorsoost usub, et internetis peaks kõik tasuta olema...

Bradfield: Selline bänd nagu The Clash poleks praegustes tingimustes nii kaua tegutsenud.

Kas intellektuaalse omandi tasuta kasutamise idee pole siis ka natuke punk?

Wire: Enamik bände, kes laseb ennast tasuta levitada, annab oma lugusid reklaamidesse. See teeb nad jube rõõmsaks, laulude müümine kapitalistlikele suurkorporatsioonidele. Ja see on täielik pungi vastand.

Kas kodanikuühiskonna teemad – araabia kevad, Occupy liikumine – lähevad teile korda?

Wire: Kasvasime Suurbritannias 1980ndatel, poliilitilselt väga aktiivsel ja majanduslikult raskel ajal. Kaevurite streik ja teised sündmused. Igasugune positiivse iseloomuga protest on tervitatav, ja kõik loodavad, et see viib heade tulemusteni.

Teie viimase kogumikplaadi nimi on „National Treasures” (rahvuslikud aarded toim.) Selle panite muidugi irooniaga?

Seal on muidugi päris palju irooniat. Oleme 22 aastat tegutsenud ja nii mõndagi saavutanud. Suurbritannias me meeldime paljudele, aga eks meid vihatakse ka. Me pole veel kõiki oma usku pööranud. Aga kui sa piisavalt vastu pead, siis sust saab midagi rahvusliku aarde taolist.

Kui tuuritate, siis kas te kohalikku muusikat ka jõuate kuulata?

Bradfield: Püüame kohele minna päev enne kontserti, olgu see Suurbritannias, Saksamaal, Eestis. Lähme muusika- või raamatupoodi, sööme kuskil – eriti rohkem teha ei jõuagi.

Nicky: Kui olime nooremad ja energilisemad, siis nii kui jõudsime Oslosse, panime kohe Munchi muuseumisse, kui jõudsime Amsterdami, siis Van Gogh muuseumi.

Bradfield: See kõlab muidugi igavalt, aga parim viis linnaga tutvust teha, on niisama ringi jalutada. Täna hommikul, kui Tallinnas oma ringi tegime, kohtasime Nickiga üksteist muidugi kolm korda ...

Käite muuseumides, järelikult olete kunstisõbrad. Olete endale ka mõne Munchi ostnud?

Wire: Ma kogun küll kunsti, eriti Wales’i kunsti, aga Munchi päris osta ei jõua. Võib olla kunagi hiljem.

Bradfield: Noel Gallagher saaks Munchi osta.

Wire: Gallagher on ostnud L.S. Lowry’it, see on väga hea briti kunstnik, üks mu lemmikutest.