Publiku olümpiablogi: kui öeldi, et aega kulub kaks korda rohkem, siis teile valetati!

Vaatamata igalt poolt tulevatele hoiatustele, et olümpiamängude ajal on linn hullumeelne ning sihtkohtadesse jõudmine võtab aega kaks korda tavapärasest rohkem, ei uskunud ma seda. Kui hull see asi ikka saab olla? Inimestele meeldib ju ikka üle reageerida...

Aga ei, hoiatajatel oli tuline õigus. Ja veelgi enam, aega kulub kolm korda kauem kui tavaliselt peaks!

Esimene ootamine tekkis lennukilt maha tulles pagasit oodates. Umbes tund aega me lihtsalt ootasime koos paljude olümpiakoondislastega, et meie kohvrid lõpuks mustal lindil jooksma hakkaksid. Tuju oli veel reibas ning esialgsed plaanid teha täna veel nii ja niipalju asju, jõus. 

Kui me poolteist tundi pärast lennuki maandumist alles rongi peale astusime, hakkas hinge pugema kahtlus, kas kõik plaanitu ikka jõuab täna ära teha.

Esialgne reipus hakkas kaduma, sest õues oli täna siin 30 kraadi sooja ning kõikidel rasked kohvrid (fotograafidel veel kohutavalt raske tehnika) kanda.

Pärast mitut transpordivahetust jõudsime lõpuks olümpiaküla lähistele. Kuidas siia aga sinna aga siseneda? Vaatamata sellele, et iga meetri takka seisis keegi olümpiamängude abipersonali vestiga, polnud neljal küsitletust aimugi, kus asub pressikeskus.

Lõpuks juhatas üks meeldiv noormees meid rohketest treppidest üles. Tuletan meelde, et kõikidel olid kaasas kohvrid kolme nädala varustusega. (Minu isiklik kohver kaalus 18,1 kilo, kusjuures enda arust ei pakkinud ma midagi erilist kaasa.) Õnneks tuli mulle vastu abivalmis sporditoimetaja Gunnar, kes tegi ettepaneku kohvrid ära vahetada. Tema oma kaalus umbes 15 kilo, seega puhas minu võit! 

Pärast kolme tundi oleme nüüd kõik õnnelikult ametlikud olümpiamängude ajakirjanikud.

Aga uued seiklused ootavad juba ees, sest pressikeskusest väljumine ja elukoha otsimine (18,1 kilo!?!) tõotab olevat paras väljakutse.

Laura