Ted: värdjas karu, kes ajab naised nutma!

Kui imearmsast mõmmikust, kes väikse poisi suurest soovist ellu ärkab, saab ühel hetkel oma omaniku suurim vaenlane, kes ta inimsuhted tuksi keerab, on esimene mõte - värdjas.

Tõesti tekkis "Tedi" vaadates soov pehmele kaisukarule kas või läbi kinoekraani ühel hetkel jalaga anda, sest just nii üllatavalt Seth MacFarlane'i uus film mõjuski. Ja järgmisel oleks tahtnud ise niidi ja nõela haarata, et seesama mõmmi taas kokku lappida.

Kui "Perepea" ja "Ameerika paps" on sarjad, mis sind vähegi muigama ajavad, siis see film on must-see. Vaatajatele endalegi üllatavalt tekitas see emotsioone oma kergusest hoolimata kamaluga ning karu, kes ühel hetkel oma nõmeda käitumisega vihale ajab, suudab vaid mõnda aega hiljem "hukkudes" nutma ajada kõik saalis viibivad naised ning peategelased ekraanil. Ja kui ta siis jälle "surnust" ärkab, jagub rõõmupisaraid ka kõigile. Kerge emotsiooniralli tagatud.

Mis ehk kõige uskumatum - selles filmis on täpselt parajas doosis roppusi, staaridele ärapanemist ja emotsioone - ilma, et millegagi liiale mindaks. Pärast treileri nägemist olin valmis kordades hullemaks.

Naised pühkisid filmi lõpus saalist lahkudes häbenevalt pisaraid, mehed aga, justkui veidi pettunud hollywoodilikus lõpus, kordasid isekeskis itsitades karu veidi kiiksuga nalju, püüdes elulisi ja ennastki puudutavaid nähtud teemasid vältida. Nende jaoks oli filmis kanepilembeline ja naljakas karu - nojah, poisid jäävad poisteks ja seda "Ted" tegelikult tõestabki.

Sobib nii kaine peaga kui pärast paari õlut!