Publiku olümpiablogi: Kuidas me eile Ansipit püüdsime
Hommikul startisime kodust linna poole, et teha väike tänavaküsitlus teemal, mida londonlased avamistseremoonialt ootavad. Kuna parasjagu sadas kaela üks sahmakas vihma, oli londonlaste põhimure muidugi see, et ilm õhtul ilus oleks.
Kui küstlus tehtud, seadsime oma sammud eestlaste kodupubi Red Lioni poole, et materjali menetlema hakata. Kui lugu valmis, ootas ees järgmine katsumus, milleks oli peaminister Andrus Ansipi Londonisse saabumise jäädvustamine. Arvutasime välja umbkaudse aja, millal Ansip koos perekonnaga hotelli juurde jõuab ning seadsime sammud sinnapoole.
Ootasime...
Ootasime veel...
Kui oletatavast lennuki maandumisajast oli möödunud juba poolteist tundi ja minus tärganud kahtlus, et äkki kasutas Ansip sisenemiseks mõnda salaust, astus nagu ingel hotellist välja äärmiselt meeldiv ja kena naisterahvas, kes uuris, kas me ootame seal seda, mida ta arvab meid ootavat. Mõistukõne oli kohesest arusaadav ning vastasime jaatavalt. Selgus, et Ansip kasutabki sisenemiseks hotelli hoovipoolset ust, kuid õnneks oli tema saabumiseni veel pool tundi aega. Linn oli nimelt eile streikivaid taksojuhte täis ning liikluse sellepärast eriti õudne.
Pärast veel 45 minutit ootamist saabus lõpuks meie peaminister. Autost väljudes naeratas ta meile ning viskas fotograaf Andresele nalja, et Tallinnas oleks teda ju märksa lihtsam kätte saada.
Ansip, kellel oli kuninganna kohtumisele väga kiire, püüdis esialgu intervjuust eemale hiilida, kuid pärast sekundilist mõtlemisaega vastas siiski paarile küsimusele. Pärast kaamerate kinnipanemist rääkis peaminister veel lühidalt oma tihedast ajakavast ning tormas hotelli, et tunni pärast juba Elizabeth II kätelda.
Ootamine oli olnud seda väärt, materjal oli olemas!
Õhtusest avamisest teen ma omaette postituse, sest emotsioone jagus :)
Laura
