Kuna sõda oli alles lõppenud, olid tolle aja olümpiamängud väga tagasihoidlikud. "Linn oli maatasa pommitatud," meenutab Artur, kes käis ka praegu kestvatel olümpiamängudel võrkpallivõistlust vaatamas. "Vaatasin Itaalia-Poola mängu. Võrkpall on ajaga muutunud palju meelelahutuslikumaks," meenutab Artur, kes on olnud elu aeg võrkpallispetsialist. Ta meenutab, et kui ta Londonisse elama tuli, et teadnud võrkpallist siin keegi midagi. "Mängisime siin nii, et nöör oli lihtsalt üle väljaku tõmmatud," meenutab Artur, kes on olnud nii mõnegi võrkpallitiimi koosseisus.

Artur, kes Lübeckist esialgu Kanadasse pidi elama minema, otsustas viimasel hetkel ümber, et tema koduks peab saama London. Esialgu oli põgenikel raske - kolm aastat pidi käima keelekursustel, töökohtadeks olid põgenikele määratud tekstiilitööstus, talutööd ja telliskivivabrik. Kolme aasta möödudes, kui keeleeksam tehtud, oli Artur aga vaba. Inseneriks õppinud Artur leidis ruttu metallialase töö ning 1955. aastal oli Arturil ja tema abikaasa Helbel võimalik soetada oma maja. 

Kui küsida, palju maja maksis, elavneb Artur ja seletab rõõmsalt: "Maja maksis 1300 naela. Sissemakse oli 140 naela ning 15 aastaks võetud laenumakse oli kuus kaheksa naela." Praegu võiks Artur oma maja eest küsida sadades kordades rohkem.

Lisaks võrkpallile on Arturi suureks hobiks kellade kogumine. "Ma kogun ainult üleskeeratavaid kelli," selgitab Artur, et moodsad ajanäitajad tema kogusse ei jõua. Hobikorras meeldis Arturile ka kellasid parandada - nii tõidki kõik tuttavad oma kellad just Arturi kätte. Härra kogus on üle 200 kella.