PUBLIKU EKSPERIMENT: Mis tunne on koos bändiga tuuritada?

Kuigi paljud meist on igasuguseid bände näinud nii kontsertidel kui erinevatel festivalidel esinemas, siis kujutavad vaid vähesed ette, milline on ühe tuuritava pillimehe elu tegelikult, kuidas näeb välja tema päev ning kui palju tööd tegelikult selle jaoks teha on vaja, et publikule meeldejääv kontsert anda. Kas Teie mõtlete lavalaudadel ringi kargavaid muusikuid imetledes selle peale, et võib-olla on nad juba 4 päeva bussis maganud ja läbi sõitnud 1000 km? Ilmselt mitte. Publik otsustas reisida ühe päeva koos Shanoniga Eesti ühte kaugemasse otsa - Antslasse, Hauka laadale!

8.30 Start Viru Hotelli eest, kus lisaks meile ootab saabuvat bändibussi ka bassimees Arno Karis (edaspidi Arnokas toim.), kes uurib uudishimulikult, ega kellelgi pole juukseharja kaasas. "Juuksed veidi kammimata, noh!" põhjendab ta oma soovi, lööb seejärel käega ja keerab end bussi kõige kaugemasse nurka siruli. Tundub, et tema jaoks on käes liialt varajane hommikutund ning äratada ei suuda teda isegi elavad arutelud, millist teed pidi linnast Antsla poole peaks sõitma. 

8.45 Kuigi kõigil reisijatel on hunnik ülinupukaid nutitelefone, on paberkaart ja mõistus sellest hoolimata koju jäänud, seega pärast mõningast kruttimist avastame, et oleme võtnud suuna hoopis Saku peale, mis päris kindlasti ei ole õige tee. "Oh, aga see on ju hea märk, et me Sakku lähme, mul oli kõige esimene keikka (kontsert toim.) seal!" rõõmustab alati optimistlik trummar Henry Hinno (edasidi Suss toim.) Bussis hakkab ringi käima kohvitermos.

9.30 Toimub esimene peatus suvalises bensiinijaamas, kus peale energiajoogi ning autotarvikute müüakse veel vaid rõvedaid helikandjaid. "Palun mulle ühed Laadalaulud!" teatab Suss müüjale, haarab 50% alla hinnatud plaadi ning jookseb ruttu autosse. Pärast agarat nuppude näppimist tervitab autosseistujaid ehe sült. "See on nii räme, et peaaegu lahe!" irvitab ta nagu hüään. Päriselt? Üllar Jörbergi ja Toomas Anni saatel vurab Shanoni buss lambaid ja lehmi täis põldude vahelt Antsla poole. Vahepeal kohtab bussis ka publikulaineid.

10.00 Lisaks kohvitermosele, mis päikesepaistelisele soojale ilmale ja mõnusale seltskonnale mõnusat hommikuhõngu juurde lisab, hakkab bussis ringi käima ka võileivavaagen, kuna bändi jõumehel, Janekil (kitarrist Janek Harik toim.) ja tema turskel autojuhil Güntheril lähevad kõhud tühjaks. "Meil on selline mõnus sponsor, et kunagi pole tuuril kõht tühi," jutustavad nad ning kõik on ühel nõul, et paras Taavile (solist Taavi Immato toim.), et too otsustas hoopis koos pruudi ja pruudi sõpradega eraldi Antslasse sõita.

12.45 Siseneme Antslasse ning laveerime läbi tärkavate putkade laadaplatsile, kus algab päeva raskeim osa - bändikola tassimine. Kuigi kõrgetele lavalaudadele kastide ja tehnika vinnamisel aitavad ka laadapoolsed lavatehnikud, siis iga mees tahab siiski oma vidinaid ise vedada, näppida ja paika sättida. Sound-check tehtud, on aeg sööma minna! Eemalt läheneb ansambel Smilersi buss, kellel algab heliproov kohe pärast Shanonit. Saame teada, et nemad on endale seadnud eesmärgiks püstitada uus tuurirekord - ületada senine 1050 kilomeetrit, mis mõne päeva jooksul Eestimaa piires ringi sõidetud on. Ja mitte keegi ei saa aru, mille kuradi pärast on vaja heliproovi teha kell 13 päeval, kui esinemine on alles kell 23.00. Müstika!

13.45 Toiduhinnad Antsla söögikohtades võtavad pahviks. Kus mujal saab klaasi keefiri 30 eurosendi eest ning ülisuure prae 2 euro eest? Kõht täis, meel rõõmus, kuid laadamelu ei kusagil, seega tõmbame linnale kriipsu peale, kuna Janek tahab minna kalale. Nii asumegi veekogu otsingule, mida nutitelefoni poolt näidatavate GPS skeemide kohaselt on igalpool Antsla ümber väga palju (meenutagem, et paberkaarti ning mõistust pole meil endiselt kaasas). Bändi bussijuht Günther, kes kaasa võetud selleks, et bändi öösel tagasi koju sõidutada, suudab vähemalt 3 korda totaalsesse sohu keerata, mistõttu jääb palju aega üle aknast välja vaadata.

16.45 Kalalkäik lükkub meie tahtest sõltumatult teadmata kaugesse tulevikku, sest Suss märkab akna taga kukeseeni. Kuigi pool seltskonda unistab ikka veel kalapüügist, siis valmistab bassimees Arnokas ruttu käepärastest vahenditest seeneanuma ja korjamine võibki alata. "Küsi alati seenelt vabandust, enne kui sa ta ära nopid," õpetab rahuliku meelega bassimees. "Muide, sa astud nagu hobune, sa peaksid õppima hiilima, siis näitab mets sulle ise kätte järgmise kohta!" Võtke õppust nendest nõuannetest - kolmveerand tunniga korjame neljakesi peaaegu 3 kilo kukeseeni.

18.45 Mööda loodust ringi tiirutades jäävad lisaks kaunile loodusele silma ka siin-seal kõrguvad vaatetornid. Võttes viimset jõudu kokku, ronimegi ühe otsa. "Issand, kas tõesti on mu kodumaa nii ilus!"  parodeerib Janek imekaunist vaadet silmitsedes üht õnneks ajaloo prügikasti varisenud tõsielusarja rumalavõitu tegelast. Lisaks ilule on aga üleval tornis ka päris tuuline ning kell hakkab palju saama, seega ronivad poisid kribinal-krabinal tornist alla ning jälle tuleb jutuks see, et küll Taavi jääb ikka paljust ilma, et ta bändi asemel hoopis oma pruudiga hängib.

19.45 Kuna enne esinemist on vaja korra veel keha kinnitada, siis astume samasse kohta, kus meid hommikupoolikul tervitas sõbralik teenindus, üliodavad hinnad ning rikkalik menüü. Äkitselt on hinnad aga kolmekordistunud, kõik toit otsa saanud ning isegi tualett kinni keeratud. "Läksime üle festivalihindadele!" teatab teenindaja kurvalt, kuid mäletades meie hommikust käiku, nõustub soovi korral isegi meie enda metsast korjatud kukeseentest kastet meisterdama. See plaan jääb paraku katki, sest otsustame kolmekordseid hindu aktsepteerida ning ikkagi Tallinna linna hindadest tunduvalt odavamalt süüa. Lisaks saame tuttavaks kohaliku staari - DJ Tarvoga, kes lubab mängida muusikat 1980ndatest kuni 2013nda aastani!

20.45 Olles jõudnud laadale väikese tiiru peale teha, liigume vaikselt laadaplatsi poole tagasi, saagiks paar head Eestimaa veini, mille ostsmisega kodumaist tootjat sai toetatud. Õues on hakanud hämaraks minema ning backstage'is ootab Lenna Kuurmaa parasjagu Zetodega esinema minekut ja tervitab meid soojalt. Palju soojemalt, kui õues ilm selleks ajaks muutunud on ning nõnda lõdisebki terve ansambel lava taga telgis olevate prožektorite valges ja soojas ning kummutab hinge alla mõistlikkuse piires kanget. Saabuvad ka Smilersi poisid, kellel ootamisest ja külmast ilmast täpselt sama arvamus, mis meil: tuleks juba see esinemine!

23.00 Aeg ongi lavale astuda! Hauka laada rahvas on end juba üsna eufooriliseks tipsutanud ning Lenna ja Zetode saatel naha tuliseks tantsinud. Shanonit tervitatakse kui superstaare, kui Tanel Padarit, kui Robert Planti või Lauri Saatpalu - vali aplausi ja rõõmsate huiletega. Taavi, kes alles oli lava taga olnud üsna pahur ja vaikne, ärkab ellu ja flirdib publikuga nii kuis torust tuleb. Üks hitt teise järel ning ilma Shanoni loominguga eriliselt kursis olemata saab öelda, et need lood on ju raadiost tuttavad!

00.30 Kontsert läbi ning kola kokku pandud ning veidi ka Smilersi esinemist vaadatud, istume kõik autosse, et umbes 5 tunni pärast Tallinnas olla. "Jõhker!" on ainsad sõnad, mis autojuht Güntheri suust tulevad, kui terve bänd bussi vajub ja jalapealt magama jääb. Tallinnat tervitame vihmasajuses varavalges kell 5.40. Suur kukeseenekott pärandatakse ainsale naisterahvale, Publiku toimetajale. "Tee kukeseenekastet ja kutsu meid ka!" kõlavad hüvastijätusõnad. Shanon peab järgmisel õhtul juba Rakveres esinema!

Vaata meeleolukat videot sellest, milline on üks bändimeeste päev!