Lugeja: Ridge Forrester oli nagu mu esimene armastus, mu pereliige!

Kui ma kunagi ema eeskujul väikse plikana "Vapraid ja ilusaid" vaatama hakkasin, paelusid mind meeletult kurikuulsa Ameerika perekonna kõik tegemised. Lõpetasin sõbrannadega keksuhüppamise ja tõttasin punkti pealt alguseks tuppa - pärast võis elu endist viisi jätkuda, kuid see oli püha aeg kogu pere naiskonnale.

1997. aastal oli mul võimalus külastada Kanadat. Mäletan, milline ahvivaimustus mind tabas, kui sain näha osi, millest Eestis unistada vaid võis.

Järvemajake, piiramatud ujumisvõimalused ja naabritüdruk - keda huvitas? Minu silme all rullus lahti "Vaprate ja ilusate" edasine elu, mis naastes mind kooli üheks popimaiks edutas ning millest oldi valmis kuulama lugusid ning detaile tunde ja tunde.

Umbes samal aastal kingiti mulle lemmik-Barbie kõrvale ka Ken. Pärisjuustega Ken, kes meenutas kohutavalt Ridge Forresteri, meest, keda olin aastaid juba imetlenud. Kuna Barbie oli aga Brooke´ilik, pole ilmselt raske arvata, millised žanris mängud roosas nukumajas jätkusid - draama, peaosas Ridge´iga.

Tänaseks ei mäleta ma "Vapratest ja ilusatest" suurt midagi enamat, kui just Ridge´i. Minu seriaalivaatamine lõppes koos jalgratta ning sõprade tekkimisega teismeeas ja pealegi, see polnud enam popp. Ja ma ei tahtnud olla ebapopp. Aga mu esimene peika meenutas väga teda. Kui nüüd mõelda, siis ka teine ja kolmas. Pikk, tumeda peaga ning tugevate näojoontega.

Oli tore näha, et nädalavahetusel, kui lahvatas uudis Ronn Mossi "Vapratest ja ilusatest" lahkumise kohta, süttis leek ka kõigis neis, kes siis ebapopid enam olla ei soovinud, kuid praegu enda üle naerdes ei häbene - Facebook lõi kihama ja härdusega meenutati paremaid ja halvemaid aegu selle seriaali seltsis.

Ehk ei tunnista paljud ikka veel seda, kuid tegelikult oli Ridge Forrester osa iga pere vähemalt ühe naisliikme päevast, justkui pereliige, kellega iga õhtu tööpäeva lõpus kohtuda sai ning tema sügavatesse pruunidesse silmadesse uppudes mured unustada.

- Marite N, 28