Ott Kiivikas Ken Saaniga saatetegemisest: pulsi lõi üles iga kord!
Filmimees Ken Saani tähelend võtab iga aastaga aina kõrgemaid tuure, sest tema eriilmelised ja vastuolulise huumoriga vürtsitatud ideed on Rahvusringhäälingu rüpes lõpuks oma niši leidnud. Eesti televaataja mäletab Keni aga siiani veel erinevate kommertskanalite vahel pendeldamas, kus väiksemate ning suuremate ebaõnnestumiste vahel tal aeg-ajalt õnnestus ka väga kõrge vaadatavusega saateid toota. Üks neist oli Kanal 2 saade "Sinu küljes kinni", mida juhtis Ott Kiivikas ning idee seisnes enda aheldamises tuntud või tundmatute, kuid peaasi, et põnevate inimeste külge terveks päevaks! Publik palus Otil Keniga teletegemist veidi meenutada:
Ott, kuigi sellest ajast on juba üsna palju vett merre voolanud, siis äkki suudad meenutada, kelle külge aheldumine kõige põnevam oli?
Tõesti on jupp aega möödas ja peab mälusopis üksjagu sobrama, et vanad emotsioonid uuesti üles leida, kuid peab ütlema, et pulsi lõi üles iga kord, ükskõik keda me tookord aheldama läksime. Tahes tahtmata on käeraudadel inimeste jaoks negatiivne mõju, kuigi saade tegelikult oli sõbralikku laadi. Kindlasti üks meeldejäävamid võttepäevi oli siis, kui panime raudu munitsipaalpolitsei. Paratamatult on nende tegevus paljudes linlastes pahameelt tekitanud, aga koos jäneseid püüdes veetsime tõeliselt huvitava päeva. Teine põnev kord oli pulm! Kui kirikuhärra ukse ees Keni nägi, siis kohe hoiatas, et ärge te jumala eest siin mingit jama korraldage. Eks ta oli ka Keni skandaalsete teletegemistega kursis ilmselt. See pani ka minul südame kiiremini lööma, mõtlesime plaani ümber ja käerauastasime pruudi kirkust välja tulles - kõik ümberseisjad külalised kahvatusid kui käerauad peale panin. Kuid pärast sujus pidu korralikult, tantsisime kolmekesi pulmavalssi ja sai ka tooste öeldud.
Mida Sa arvasid sellest saateideest, kui Ken esimest korda selle välja pakkus? Kas purskasid naerma, jäid tõsiseks või palusid skeptiliselt mõtteaega?
Seda saateideed sai välja pakutud siis, kui käisime kas "Suvereporterit" tegemas või "Nokitsejate võiduajamist". Ma pole kindel, et kohe hurraaga hõikasin, eks ma ikka tükk aega mõtlesin ja panin ennast vaimusilmas ka juba sellesse rolli, kujutasin ette, kuidas ma inimesi aheldan ja see mõte mulle alguses ei meeldinud. Siis käisime aga Kanal 2 programmijuhi Olle Mirmega kohtumas ja vaatasime saate originaalvarianti, kus nägin, et tegelikult pole midagi hullu. Oli igal juhul väga kõva kogemus, mida niisama kodus istudes või oma tegevustes olles ei kogeks kunagi. Sai paljudest inimestest teise pildi ja ka töödest mida inimesed igapäevaselt teevad. Pärast seda projekti niisama kaamera ees esinemine enam probleeme ei valmista, sest sellist arenaliini nagu seal enne võtet kogesin, tavaesinemistes ei koge.
Kas põnevam oli veeta päev inimesega, kes oli pahane ja tõre või sellega, kes rõõmus ja abivalmis?
Ega pahase inimesega ei saanudki saadet teha, sest tõrkuja küljes ei saa vägisi päev otsa olla. Saate formaat eeldas 6-tunnist käerauastamist, seega kui kellegi raudu panime ja ta seda ikka üldse ei soovinud, siis lasime linnu lahti. Kuid peab ütlema, et inimeste edevust arvestades oli õnnestumise protsent väga hea - 10st paar tükki ei sooviud - see lisas enesekindlust!
Kas rauastamine tuli niinimetatud "ohvritele" üllatuse või eelneva kokkuleppega?
Üllatus ja inimeste vahetu reaktsioon oligi kogu saate võtmeks. Kui ette helistada ja öelda, et me nüüd tuleme käsi raudu panema, siis on raske kaubale saada ja on raske seda üllatust lavastada. Me ütlesime küll et tuleme saadet tegema jne, kuid rauastamist ei maininud.
Vaata pilte ühest Oti ja Keni võttepäevast talumehe külge aheldatuna, kes parasjagu oli viimas oma vasikat Tallinnasse, Toompeal toimunud põllumeeste protestiaktsioonile!
