Arvustus: Isa on hull, aga üllatavalt sisutihe
Tempokalt arenev lugu on iseenesest lihtsakoeline – väga noorena lapse saanud Donny (Adam Sandler) peab oma poega ise kasvatama, sest lapse ema viibib „pikal puhkusel“. Arusaadavalt ei lähe kõik plaanipäraselt ning side katkeb, kui poisikese poeg saab täisealiseks.
Aastaid hiljem otsib Donny oma poja (Andy Samberg) üles ja see taaskohtumine viib kinosaalis istuja lühikesele retkele maailma, kus sama tähtsad, kui veresidemed on ka prinkide kehadega naised ja lakkamatu pidutsemine.
Mitmed üllatavad käigud muudavad sisu erinevalt paljudest analoogsetest üritustest meelepäraseks – vahepeal võib tualetis käia või popcorni leti taga igavlevat kaunitari tülitada, sest tagasi tulles oled kõige rohkem kaotanud paar naerupahvakut. Inimesed, eriti naised, kes valgel linal üles astuvad, on kaunid, aga õnneks näeb neid piisavalt tihti, et vahepeal väljaspool kinosaali popcorni müüja peal äsja kuuldud repliike proovida.
Sandler ja Samberg teevad oma ära ehk teisisõnu hullutavad rahvast tragikoomiliste situatsioonidega ja mahlakalt ropu dialoogiga. Tõsi, linateos on alla 14-aastastele mittesoovitatav ja tõsi, vähemalt pooled naljad käivad edasi-tagasi hea maitse piiril, aga nõustuda tuleb kinosaali kriitikutega, kes "Hullu isa" "Diktaatorist" ettepoole hääletasid. Üksmeelselt.
