Katkend raamatust: Sõit Savisaare juurde šokeeris Anna-Maria Galojani
Kui Anna-Maria Galojan veel Eestis resideerus, oli tal teatavasti läbikäimine Tallinna linnapea Edgar Savisaarega. Kuid mis Anna-Mariat Savisaare juures šokeeris? Loe Paavo Kanguri uuest raamatust “Hakkaja tüdruk. Anna-Maria Galojani tõus ja langus” (kirjastus Kunst), mis on poes alates sellest nädalast.
Portaali avapeo jaoks Astoria ööklubis ajas Anna-Maria välja kleidid ühest butiigist. Pidu oli kõva, isegi Urmas Sõõrumaa oli kohal. Urmase rahaga loodeti firma finantsasju parandada, aga mees oli ka lihtsalt väärikas külaline. Lõppidee oli portaal mõnele transiidikunnile edasi müüa, äkki näiteks Glinkale.
Anna-Mariale andis see ärike korraliku palga ja võimaluse liikuda seltskonnas, olla keegi. Kord tuli Anna-Maria tööle ja hõikas üle kontori: „Ma tulin just Savisaare juurest. Tal on nii ajast ja arust mansetinööbid.”
Anna-Maria enesehinnang tõusis, kui ta sai end tähtsate meeste säras soojendada. Tal oli väidetavalt ligi kakskümmend „taksojuhti”, neist kuulsaim kahtlemata Edgar Savisaar.
Nad vahetasid isegi intiimseid SMS-e stiilis „Tõuse ja sära, mu päikesekiir!”.
Savisaare enda eraelu oli lootusetult põhjas ja ta vajas väikeseid rõõme ja adrenaliinisüste, mida suutsid pakkuda noored kaunid naised.
Anna-Maria ja Savisaare viis kokku üks linnavalitsuse nõunik, kes oli saanud ülesande uurida Anna-Maria poliitilist potentsiaali ja teadmisi materjali osas, mis võiks kompromiteerida Reformierakonda.
Nii sattus Anna-Maria üks kord isegi Savisaare juurde Hundisilma tallu jaanipäevale. Sinna sõideti kolmekesi. Roolis oli Savisaare nõunik, kes oli üritanud Anna-Mariat aidata, tema kõrval modellpoliitik Evelyn Sepp ja tagapink jäi Anna-Mariale.
Galojan oli äärmiselt šokeeritud. Ta sai aru, et ta ei ole sugugi ainus naine õukonnas, vaid seal tiirleb ka teisi, peale mandlisilmadega kaunitar Evelyni ka näiteks tema värskem variant, linnavolinik Sofja Derjugina.
Kuid Eesti Euroopa Liikumine polnud Anna-Mariat unustanud. Nende kontor asus Estonia puiesteel, mitte kaugel kurjuse epitsentrist Seegi kalmistul. Ahnusepisik oli sinnagi kandunud ja nii mõnigi oli hirmul oma koha pärast või selle pärast, et mingi pisipahandus, kasvõi kõrvaleliikunud kinkekaart välja tuleb.
