Publik uuris Mart Sanderilt, kas ta tunneb selles loos end ohvri või süüdlasena ning miks ta arvatava kunstivõltsija nime kohe avalikkusele ei öelnud.

Kas isik oli sulle teada kohe?
Põhimõtteliselt muidugi. Galeriil on 5-6 abilist, kellega stabiilselt koostööd teeme. Ainult kahel neist oli ülesanne tegeleda maalidega ning üks neist vastutas ka netihangete eest. See inimene töötas meil algselt valvurina, kuid midamööda tema kunstiteadlikkus silmnähtavalt arenes, seda rohkem sai ta tööülesandeid, kuni ta sel kevadel hakkas tegelema netikaubanduse ning maalide sorteerimise, hoiustamise ja vajadusel pindmise puhastusega. Tal oli juurdepääs, tingimused ning aeg. Lisaks, sain eile politseilt teada, et see inimene on olnud ka varem seadusega pahuksis.

Miks sa kohe nime ei tahtnud avaldada?
Sest see nimi ei ütle avalikkusele midagi ning kogu see skandaal toitub ainult minu nimest. Lisaks ma tahtsin enne inimesega ühendust saada ning temaga vestelda kui inimesega, küsida, mis selle kõige taga oli.

Mis selle taga oli?
Tänaseks usun pigem, et tegu oli lihtsalt ühe inimese sooviga rohkem tulu teenida. See oli läbimõtlematult plaanitud ja oskamatult ellu viidud mäng, mis läks väga viltu.

Oled sa süüdlane või ohver?
Ilmselt mõlemat. Süüdlane selles, et lasin oma galeriil muutuda teiste tegemiste kõrval pühapäevahobiks ja jätsin musta töö tegemise valede inimeste hooleks. Ohver ongi selles loos minu galerii, sest reaalselt ei ole peale minu maine kannatanud ükski isik, maksumaksja ega riik. Galeriis toimuvad regulaarsed näitused edasi, aga kas kunagi selle pleki maha peseme, eks näitab aeg.