"Mereröövli tütar Arabella": võtete vahepeal mängis Lembit Peterson mulle flööti!
Filmis "Arabella, mereröövli tütar" nimitegelast mänginud Inga-Kai Puskar-Polonski meenutab, kuidas Eesti legendaarsete näitlejatega koos röövlitena laeval möllata oli.
Arabella on ilmselt Eesti filmiloo kõige vapram väike kangelanna. Aino Perviku samanimelise jutustuse põhjal valminud linateos "Arabella, mereröövli tütar" räägib süngevõitu loo heast ja kurjast ning ühest väikesest tüdrukust, kes peab õppima neil vahet tegema röövlijõugu seltskonnas.
Inga-Kai Puskar-Polonski (toona veel vaid Puskar) rääkis Publikule, et sattus filmikatsetele õpetajate soovitusel. 11-aastase Õismäe 9. keskkooli koolitüdrukuna ei osanud tulevane peaosaline mõeldagi, mis katsetelt välja võiks tulla ning kohale sai mindud koos klassiõdedega. Muuhulgas istus katsetele suunduva bussi peal ka nüüdseks tuntud näitlejanna Merle Palmiste.
Katsetele saabus enam kui tuhat last ning kokku tegid režissöör ja operaatorid kuni viimase väljasõelumiseni lastega kümmekond proovi: alguses vesteldi niisama, kuid mida edasi, seda rohkem tuli ka näitlemisoskust näidata. "Põnev oli, koolist sai ju vaba päeva," mäletab Puskar-Polonski täpselt, mis tunne teda katsetel valdas: "Näitlemisega ma tegelenud ei olnud, aga esineda meeldis mulle küll väga," räägib ta.
Tolle aja kohta märkimisväärseid eriefekte ja kaskadööritrikke sisaldav seiklusfilm saavutas filmilinalt paistva tulemuse kõiksugu kavalate võtetega. Puskar-Polonski meenutab selgelt, kuidas tormistseenis talle tuletõrjevoolikust vett pähe lasti ja kästi oma peanupp isa Taaniel Tina ehk Lembit Petersoni põuest rohkem välja pista. "See oli ka ehk kõige raskem hetk võtete jooksul," leiab ta. Või kui Arabella ja Aadu lennumasinastseeni jaoks oli tarvis hirmkõrge kraana otsas kõlkuda. "See hirm, mida Arabella lennumasinas lennates tunneb on täiesti ehe - see oli tõesti kõrge ning väga õudne oli alla vaadata," mäletab peaosaline rääkida.
Filmis tegid kaasa terve Eesti näitlejate raskekahurvägi: Lembit Peterson, Lembit Ulfsak, Raivo Trass, Aarne Üksküla, Sulev Luik, Tõnu Kark, Arvo Kukumägi ning Urmas Kibuspuu. Päevast päeva kamba karmideks röövliteks riietunud meeste hulgas viibimine tüdrukule hirmu ei valmistanud. Vastupidi - mõnega filmi meeskonnast tekkis mereröövlitütrel hoopis väga eriline side.
"Kõige paremini sain ma läbi minu ehk Arabella isa mänginud Lembit Petersoniga. Tema ikka õpetas ja juhendas mind. Eriti hästi on mul meeles, kuidas Peterson võtete ajal flööti mängima õppis. Kuna ta oli selles osas aga väga tagasihoidlik, siis ei lasknud ta kellelgi teisel peale minu eriti oma pillimängu kuulata. Nii käisimegi võtete vahepeal kahekesi eemal - tema mängis ja mina kuulasin," kirjeldab Puskar-Polonski võtteplatsi-elu. Ta lisab, et tänaseks on kõige tihedamad suhted säilinud režissöör Simmiga. Võtetelt meenutab naine hea sõnaga ka Urmas Kibuspuud: "Ta oli vahva."
Et võtted said ära tehtud ühe suvevaheajaga, siis naases Inga-Kai elu kiiresti endisesse rütmi. Küll aga ootas filmi esilinastusega ees suur ülllatus - kuidas kogu lugu suurel ekraanil jutustub. "Eks üllatus oli ikka suur, võtted olid ju stseenide mõttes täiesti läbisegi," meenutab Puskar-Polonski. Oma lemmikuks kohaks kogu filmis peab Puskar-Polonski stseeni, kus Arabella oma mereröövlist isaga läbi illuminaatori surmast räägib. "Muidu on film hästi hoogne, aga see koht on mingil põhjusel kuidagi eriti hinge jäänud," sõnab ta.
Puskar-Polonski, kellel küll endal lapsi ei ole, kuid kes veel tänavu on koolides filmi tutvustamas käinud, teab rääkida, et film lastele üldiselt meeldib. "Enamik aga ei ole seda siiski enne näinud kui klassiga koos vaadates. Paljudele kipub see ka liiga keeruliseks jääma ning esimese korraga suurem osa lapsi filmi sügavamale mõttele pihta ei saa," tõdeb ta.
Endises Nõukogude Liidus nägi filmi üle üheksa miljoni inimese. Kas aga inimesed nüüdseks täiskasvanud naises kunagise patsidega Arabella ikka veel ära tunnevad? "Minu põlvkonna inimesed ikka tunnevad mind ära, aga suurt kuulsust ei ole selle rolliga küll saabunud," vastab ta.
Kui veel 80ndatel astus toona nooruke Inga-Kai üles päris mitmes Peeter Simmi filmis - "Puud olid..."(1985) ja "Tants aurukatla ümber" (1987) -, siis praeguseks on endisest lapsnäitlejast saanud hoopis ettevõtja, kes toob hetkel maale Itaalia sporditarbeid. Mis aga sai näitlemisest? "Läksin õppima hoopis psühholoogiat ja majandust. Korra käis küll peast läbi minna pedasse tantsujuhtimise erialale, kuid näitlemise osas ei ole ma kunagi tõelist kutsumust tundnud," räägib ta. Viimane kord nähti Inga-Kai Puskar-Polonskit filmilinal vilksamas 2005. aastal valminud, taas Peeter Simmi filmis "Kõrini".
Täna ilmus Eesti Päevalehe Eesti filmiklassika sarjas DVD-l legendaarne lastefilm "Arabella, mereröövli tütar".
