Õpetaja: ma ei kujuta ette, kuidas kool saaks küberkiusamisse sekkuda

Viimaste traagiliste sündmuste valguses, kus vaimse ja füüsilise vägivalla ohvriks langenud koolitüdruk endalt elu võttis, otsustasime küsida ühelt noorelt kooliõpetajalt, kui palju ta märkab õpilastevahelist vägivalda ja kas ning kuidas kool peaks sellesse sekkuma.

"Õpetan 6.-9. klassi. Töötan väikses äärelinna koolis, kus klassid on suhteliselt pisikesed ja õpilaste omavaheline läbisaamine enamjaolt hea. Loomulikult tuleb tundides ja vahetundides aeg-ajalt omavahelisi ütlemisi ette, aga mulle tundub, et suuri konflikte pole," ütleb õpetaja Kai (nimi muudetud -toim.)

"Sel õppeaastal on meie koolis olnud paar vahejuhtumit, kus vanemate klasside poisid on kiusanud endast nooremaid õpilasi. Enamasti toimub see kas vahetundides või pärast kooli, nii et õpetajateni jõuab see info sageli hilinemisega," lisab Kai, kelle koolis töötamise kogemus ütleb, et kooli personal tegeleb ennetamise asemel pigem tagajärgedega.

Küsides õpetajalt, kui palju ja kas ta märkab koolis, kus õpetab, vaimset ja füüsilist vägivalda ning kuidas ta sellesse sekkub, vastab Kai: "Aeg-ajalt lähevad poisid vahetundides mänguhoos kisklema, kuid nemad kommenteerivad, et see on mäng. Päris pahatahtlikku kallaleminemist ma ise näinud ei ole, kolleegid aga küll."

Kai lisab: "Kõige enam teeb mulle praegu muret see, et õpilased ütlevad üksteisele väga halvasti. Tervitused stiilis "Jou, li*s!" või roppused iga teise sõna järel on äärmiselt tavalised ja mulle tundub, et õpilased ise ei tajugi nende sõnade tähendust. Roppused on saanud parasiitsõnadeks. Ma ei ole selle välja juurimiseks veel võlurohtu leidnud. Nende jaoks ma olen lihtsalt liiga korralik ja vananenud sõnakasutusega õpetaja."

Noor kooliõpetaja ütleb, et kaaslasi narritakse näiteks kehakaalu pärast, mõistmata, et mõnel õpilasel on liigne kaal tingitud haigusest. Kai ei ole riiete pärast narrimist täheldanud ja lisab, et enda kooliajast mäletab seda rohkem.

Just kiusamine on see, mis võib küll alguse saada koolist, kuid enamik lapsi suhtlevad omavahel ka internetis, mistõttu jätkub küberkiusamine just seal. Küsides Kailt, millist rolli peaks sellistes olukordades kool mängima, vastab ta: "Ma ei kujuta ette, kuidas kool saaks laste küberkiusamisse ja internetis suhtlemisse sekkuda. Pea kõigil praegustel õpilastel on nutitelefonid ja õpetajate jaoks on suur probleem, et lapsed on nutitelefoni külge põhimõtteliselt liimitud. Nii kui mõni harjutus saab valmis, haaratakse taskust telefon ja mängitakse sellega laua all."

Mures õpetaja lisab: "Seda, mida õpilased koolis oma telefoniinternetti kasutades või kodus arvuti taga teevad, on väga keeruline jälgida. Enamasti ei tea ka vanemad, mida nende lapsed internetis korda saadavad. Leian, et kool peaks tegema ennetustööd ja pöörama rohkem tähelepanu interneti turvalisele kasutamisele, aga kogu vastutust enda peale kindlasti võtta ei saa."

Kaile tundub, et praegu on olukord selline, kus vanemad ootavad, et kool midagi teeks ja kool, et vanemad. Tagajärjeks on see, et õpilased on internetis omapäi.

Mõeldes sellele, kes üldse peaks vastutama lapse turvalisuse eest internetis, vastab Kai: "Kuigi õpilased on väga suure osa oma päevast internetis, ei oska nad seal tegelikult turvaliselt tegutseda. Näen oma õpilaste pealt, kes mul näiteks Facebookis sõbrad on, et endast laetakse ikka igasuguseid pilte üles, samuti riputatakse sinna sageli nii oma meiliaadressid, sünniaastad, telefoninumbrid ja ka muu isiklik info. Kui õpilane pole oma kontole mingisuguseid piiranguid peale pannud, võib see väga kergesti kuritegelikesse kätesse sattuda. Ainult rääkimisest ja moraalilugemisest ei piisa. Olen proovinud."

Lõpetuseks nendib õpetaja, kelle õpilasi Amandaga juhtunu tugevalt raputas: "Sellised karmid juhtumid nagu Amanda oma kahjuks või õnneks tõmbavad tähelepanu."