Staarikasvandikud käisid vaatamas filmi "Kõik muusikud on kaabakad"!
Kes võiks veel paremini sobida esilinastuspeole filmil, mis kannab pealkirja "Kõik muusikud on kaabakad", kui mitte tulevased "kaabakad" ehk "Eesti otsib superstaari" osalised. Seda muidugi pool-naljaga, sest kõik nad kinnitasid kui ühest suust, et keegi kaabakaks hakata küll ei plaani! Publik uuris noortelt muusikutelt, millised tunded neid pärast Heleri Saariku psühhedeeliast pakatavat kunstfilmi valdasid ning kommentaarid kukkusid välja üsna vastuolulised. Kellele meeldis, kellele mitte, kuid ükskõikne polnud neist keegi.
Katrin, Elina, Liis ja Fredi arvavad:
"Väga omapärane film oli," arvas Katrin Ruuse ning nentis, et ta ei arva ilmtingimata, et muusikud on kaabakad, sest iga inimene on omamoodi. "Sellel pealkirjal on sügavam tähendus, mida ei tohiks sõna-sõnalt võtta," leidis Elina Born ning rõhutas, et tema meelest oli tegu pildikeele poolest väga ilusa filmiga. Liis Reisner polnud aga eelkõnelejatega nõus. "Ma võib-olla jätan endast nüüd lolli mulje, aga keeruline oli, ma ei mõista nii sügavat kunsti, kui oli sellesse pandud, aga sellegipoolest oli huvitav jälgida," tunnistas ta ausalt üles ning täpselt samad tunded valdasid ka Fredi Pärsi: "Ma ei vaata selliseid kunstilisi filme ja mind häiris see segadus, hästi palju erinevaid stseene ja muudatusi oli. Ma sain aru, et film pidi näitama muusikuelu pahupoolt, aga kui võtta seda filmi kui tervikut, siis ma ei saanud eriti hästi aru," nentis ta.
Karl-Erik, Anisa ja Rasmus arvavad:
Muusikutest kaabakate tegemised ei erutanud eriti ka Karl-Erik Taukarit, kes ütles lühidalt, et film oli küll hästi tehtud, aga mitte tema maitsele. "Filmist oli võimalik tuvastada seda, et need, kes teevad muusikat ja käituvad halvasti mingi poosi eesmärgil, ongi kaabakad. Ma siiralt arvan, et õigete muusikute hulgas on kaabakaid sama palju kui mujal," muigas ta. Anisa Vänikver aga nurises, et film oli liiga üldistav. "Mulle ei meeldinud, et sellel oli suhteliselt suvaline lõpp ja see filmi mõte...? Mina tean inimesi, kellel on selline eluviis ja kes pole sugugi muusikud," arvas ta. Rasmus Rändvee kinnitas, et püüdis filmi kõigest hingest mõista. "See kuulus minu jaoks sektsiooni kunstifilm ja mulle meeldis kaameratöö ja näitlejad, aga tundus, et see oli eksperiment ja võib-olla ei olnud kõige oskuslikumalt eksperimenteeritud," arvustas ta, kuid tunnistas, et väga sümpatiseeris see, et režissöör oli julgenud katsetada midagi uut.
Toomas arvab:
Kõige põhjalikuma analüüsiga sai hakkama Toomas Kolk, kes oli väga tähelepanelikult jälginud filmi eklektilist visuaali ning otsinud kaotsiläinud süžeeliini, mida kuni lõpuni üles leida ei õnnestunud. "See oli teatud filmitüüp, kus võetakse inimgrupi elu nagu vorstilõik ja jälgitakse lihtsalt mingi ajapersioodi. Nagu nukras ja neutraalses võtmes kulgemine punktist A punkti B," võttis ta asja kokku. Publiku küsimuse peale, kas see psühhedeelia ka veidi väsitas, kinnitas Toomas, et pigem hakkas talle vastu püüe teistest filmidest liigselt eeskuju võtta. "Liiga palju üritati võtta šnitti Euroopa Kuldse Palmioksa filmidest ja ei suudetud ühesugust liini hoida. Oli armsaid, siiraid kohti, kaamera väristamisi, lahedaid MTV muusikavideo kohti ja troni valgustusega ulmefilmi. Üksikud elemendid olid toredad, aga tervik jäi mulle arusaamatuks!"
