Värskeimas MI6 superagendi James Bondi (Daniel Craig) seiklusi pajatavas linateoses on peaaegu kõike, rohkem kui eelmistes osades, kui nii võib väljenduda.

Alustame siis positiivsest - kaelamurdvad ja nauditavad kaskadööride etteasted teevad pika puuga silmad ette kõigile seni nähtud filmidele. Tüdrukuid näidatakse küll oluliselt vähem, aga nende ilu liigitab sellegi punkti plusspoolele. Vaikselt hea ja halva piiril laveerides jõuame huumorini – saalitäis inimesi mühatab aeg-ajalt, aga see on pigem ikka hea tulemus, sest Bond on ikka rohkem tegude kui jutu mees.

Nõustute? Sõltuvalt filmisõbra maitset võib järgmise punkti liigitada kõige paremaks või kõige halvemaks ja ma vabandan kõigi actioni austajate eest, aga ma valin variandi number kaks. Paugutamist revolvrite, jahipüsside, granaatide, dünamiitide ja kes teab mille kõigega veel on selgelt liiga palju, jõuliselt üle keskmise. „Arutu lõhkumine“ kuulsin ühte lapsevanemat oma võsukesele esimest hinnangut filmi kohta andmas.

Lühidalt kirjutades täiesti arvestatav vaatamine, aga üks miks jääb ikka õhku rippuma. Nimelt miks on osad filmid kinolevis nii „head“, et neid promotakse reklaamplakatitega isegi koduteele jäävatele prügikastidele kleebituna.