Ajakiri naised kirjutab, et järelpeol ilmus aga tema juurde nägus noormees, kes uuris etenduse muljeid, mispeale Kertu tunnistas, et kõik oli tore, aga kloun oli tüütu ning siis selgus filmilik seik - see mees, Giovanni Zoppe, oligi seesama kloun, riiete ja meigita. Mees kasutas head võimalust ning kutsus Kertu kohvikusse, millega naine ka nõustus: "Sest üks kord elus tuleb klouniga välja minna."

Kohvikus läks aga asi veidraks: seal oli võõras koer, kellega mees sealsamas "koerte keeles" suhtlema hakkas ning ta trikke tegema pani, korraldades nii Kertule ning kogunenud inimestele tõelise etenduse.

Ilmselt oli see aga muljetavaldav, sest Kertu veetis veel mitu päeva Giovanniga tsirkuses ning sai isegi kutse sinna tööle asuda. Mida tegema? Esialgu oleks ta võinud elevantidega ratsutada, hiljem žonglöörida ja siis alustada loomade dresseerimisega, arvas noormees Kertu pärimise peale.

Õnneks valis Kertu siiski kodumaa ning tele- ja raadiotöö, Giovanniga suhtleb aga siiani.