"Kui suvalisel pilvisel õhtupoolikul laekub telefoni parteibossi sõnum, kuidas meie kaks presidendi vastuvõtule võiksime minna, on see päris naljakas. Juba see mõte, tõepoolest!" kirjutab Anna-Maria Galojan ning lisab juurde, et selles on lausa kolm naljakat mõtet üheskoos - minna presidendi vastuvõtule, et Savisaar läheb vastuvõtule ja et nemad kahekesi lähevad sinna.

"Et Edgar minuga flirtida võiks, selle taipamine võttis mul omajagu aega. Jah, ma kuulsin hiljem sahinaid, et just blondid ja väikesed naised talle meeldivadki, aga ...No meie vanusevahe on ikka üsna kopsakas," kirjeldab Galojan. "Öösel kell 1 saadud sõnum "Kuku!" tekitas minus ainult segadust nagu ka sellele hommikul järgnenud "Tõuse ja sära, mu päikesekiir!" muigab ta.

Mõnikümmend lehekülge hiljem jätkab Galojan Savisaare-teemat veel ning teeb seda terve raamatu vältel. "Edgar Savisaare komme mulle sõnumeid saata ja privaatkohtingutele kutsuda ei kadunud kuskile ja mina ei läinud endiselt. Kutsutagu mind, palun, siis, kui seltskonnas viibib teisiti, ma pole mingi salakaalsane!" leiab Galojan ja meenutab, et isegi argument "ma viin su pärast autoga koju" ei osutunud piisavaks. "Seejärel katkestas Savisaar mu Kesknädala tellimuse!"