Mait Malmsten: propagandafilme võiks rohkemgi olla

Eesti Päevalehe filmisarja selle nädala mängufilmi “Detsembrikuumust” on nimetatud “meie päris oma actionfilmiks”. Samuti on Lauri Vahtre ja Mihkel Ulmani stsenaariumi kommunistide kavandatud riigipöördest 1924. aastal peetud liiga riigitruuks ja lihtsustatuks. Kuidas iganes, näitleja Mait Malmsten mängis ühe peategelase, riigipööraja Jurist Jaani tumeda sära eriti silmapaistvaks ja karismaatiliseks.

Teie tegelase kaudne prototüüp oli Jaan Anvelt. Kui palju tahtsite/saite oma rolli teha Anvelti pealt? Või kui palju mõjutab revolutsionääri mängimist Jüri Krjukovi kuulus Viktor Kingisepa roll?

Prototüübi elulugu uurisime küll, aga see oli rohkem taustateadmiseks — rolli loomisel oli sel ehk tausta tajumise ja end kindlamana tundmise osa. Kindlat inimest ehk seltismees Anvelti niiöelda parodeerida polnud kavas ja seda me ei teinudki. Mis puutub härra Krjukovisse, siis on ta mulle alati erakordselt sümpaatne ja tähtis olnud, nii et kõrvutamine mistahes tegelasega või temaga üldse on mulle suureks auks.

Kas mässaja tüüp on teile lähedane, oli teil kerge seda tegelast enda omaks teha?

Jah ja ei. Teatud impusiivsus on mulle ebaõigluse laineharjal omane, aga organiseeritud ja planeeritud vihastamine kukuks halvasti välja. Oma rolli advokaat olen ma loomulikult. Ja laias laastus inimesi mõista püüda on kahtlemata edasiviiv.

Kui sümpaatne on teile poliitiline ja ideoloogiline kirglikkus?

Kirglikkust ja fanatismi ei tohiks segamini ajada. Esimene neist viitab tihti sügavale läbielamisele/tunnetusele ja soovile miskit tõsiselt ära teha, ent teine sageli pimestab ja tõukab ebamõistlikele otsustele/valikutele. Fanatism on mulle võõras ükskõik mis vallas.

Kriitikud on võtnud “Detsembrikuumuse” kallal, et tegemist oli (süžee poolest) Eesti vabariigi 90. juubeliks valminud propagandafilmiga. Kas võtteplatsil tundsite, et mängite propagandafilmis?

Niiöelda propagandafilme võiks rohkemgi olla. Oleneb jälle, kuidas suhtuda. Kas tahame oma ajaloo kirjutamises kaasa rääkida või ei? Kas laseme seda teha pigem võõrastel? Nagu klassikud on öelnud, on kino selles vallas määrava tähtsusega. Meie rahvuse eneseteadvuse huvides oleks kindlasti tähtis omada veel mitmeid ajaloolise taustaga filme. Ja kangelaslikkus ei ole mitte alati naeruväärne. Ainult iroonia ja skepsisega ei purjeta kaugele. Endale niiöelda aus otsavaatamine ei pruugi alati olla aus.

“Detsembrikuumus” (Eetriüksus, 2008)

Filmi lavastaja: Asko Kase

Stsenaristid: Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre

Operaator: Kjell Lagerroos

Produtsent: Artur Talvik

Osades: Sergo Vares, Liisi Koikson, Tõnu Kark, Mait Malmsten, Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Piret Kalda, Tiit Sukk, Ilkka Koivula, Jevgeni Knjazjev, Carmen Mikiver, Taavi Teplenkov, Indrek Tarand, Juhan Ulfsak, Rasmus Kaljujärv, Andres Ots, Nikolai Bensler, Tõnn Lamp, Priit Pedajas jpt.

Eesti Päevalehe filmiklassikasarja kuuluv “Detsembrikuumus” on müügil koos Eesti Päevalehega järgmise laupäevani.