Domina -ametiga katsetanud Sandra Jõgeva: olin veendunud, et romaani tegevus on sama, mis minu kogemus

Mõned nädalad on lettidel olnud raamat "Viiskümmend halli varjundit", mille fenomeni Eesti Päevalehe laupäevaleht LP tabada püüdis vestlusringis, kus osalesid Inna Uit, Kaur Kender ning Sandra Jõgeva. Kui LP uuris, kui palju võiks Eestis veidrate seksuaalsoovidega mehi olla, paljastus aga Sandra elust üks väga kurioosne seik.

"Ma olen ise olnud domina ja kui ma sain mõne aja pärast tuttavaks inimestega, kes moodustavad Eestis mingi osa BDSM- (bondage and discipline sado-maso) ja sado-maso seltskonnast, oli minu jaoks üllatav, et tegelikult on alluja kalduvustega naisi palju rohkem kui alluja kalduvustega mehi," sõnab kunstnik Jõgeva ja lisab: "Minu kogemus domina’na näitas, et paljud mehed siiski tahtsid olla orjad või allujad, tasakaaluks oma elule. Tüüpiline klient oli väikefirma juht, keskealine pereisa, kellel oli palju vastutust, palju kohustusi ja pinget ning vähe vaba aega."

Tema kogemused raamatule vastupidiselt aga kunagi seksini ei läinud: "Kui mina selle eksperimendiga oma elus tegelesin, siis otsene seksuaalsus oli alati välistatud. Minu kogemus oli erinev raamatust, kus sado-maso on osa tavalisest monogaamsest suhtest, kus mees siiski ei taha end partneriga pikemalt siduda.

Kui ma raamatust kuulsin, siis olin veendunud, et romaani tegevus on sama, mis minu kogemus. Mulle tundus loogilisem, et kui tegu on miljonäriga, siis ta tahab alluda. Aga siin ta jätkab oma igapäevast praktikat. Teised alluvad talle ka tema tööelus. Põhimõtteliselt ta nagu teeks ületunde," võtab ta kokku päriselupraktikast kõrvale kalduva menuki.