TÄISPIKK ARVUSTUS: Muse: kellad, viled, uued ja vanad hitid!
Teisipäeva õhtul raputas Saku Suurhalli maailmakuulus Inglismaa ansambel Muse, mille solist Matt Bellamy jäi publikuga suheldes küll napisõnaliseks, kuid seda enam lasi kõlada oma lauluhäälel ning tegelikult on ju hea, et Muse jõudis Eestisse enne iseenda suurimaid hitte mängivaks tribüütbändiks taandumist. Lavakujundus oli kosmiliste mõjutustega ja vaevalt oskas oma kunagiste esinemiste ajal lavale vineerkuubikutest seina ladunud Pink Floyd aimata, et tulevikus maanduvad kontsertlavadele püramiidikujulised UFO-d.
Esines Eestis täpselt õigel ajal
Olgem ausad: teisipäevane elamus võinuks vabalt olemata olla. Sest kui sajandi hakul albumitega “Origin Of Symmetry” ja “Absolution” esile kerkinud trio poleks kolme aasta taguse “The Resistance’ga” saurusekandidaatidest megabändide sekka tõusnud ning sellele tänavu kunstiliselt elujõulist järge “The 2nd Law” teinud, mänginuks Tallinnas üks nostalgiabänd, tõeliselt tuttav peamiselt kunagise muusikakanali Viva Zwei vaatajatele. Ja kui korduvalt Lätis käinud Muse esinenuks siin eilse asemel viis aastat hiljem, võinuks tulemus sama olla.
Eelarvamuse võrdlusmaterjaliks siis Muse esilekerkimise ajal tipus olnud mitte vähem märgilise Placebo liinitööna tuim esinemine nelja aasta eest. Või siis vastupidise näitena ajastukaaslase Rammsteini testosteroonist tulvil tulesaun kaks talve tagasi. Lavakoosseisus olulisel kohal olnud klahvpillimängijaga täiendatud kolmiku esinemine pakkus läbivalt pingelist audiovisuaalset tervikelamust ja kui esimest kandsid suuresti Muse’i viimaste albumite lood, mille vahele pikiti esilekerkimisalbumite läbimurdepalad nagu “Plug In Baby” või “New Born”, siis teise poole talaks oli poolkaarja ekraanidega ääristatud lava kohal rippuv korruseti ja korraga liigutatav alla-üles liigutatav ekraanide püramiid (või UFO-laev?) koos prožektorite ja laseritega.
Püüdlikud pingutused eestlaste südant võita ning hingematvad visuaalid
Kuigi esimeste lugude vahel olnud vaiksed ja pimedad pillivahetuspausid lõid ohu, et kontsert kujuneb kellade-vilede saatel lugude ära mängimiseks bändi poolt, tõmbas Muse end esimese kolmandiku jooksul kenasti käima. Tervikus oli väga suur osa ka visuaalidel, sest kui kuulsate bändide puhul on peamine üks ja küllaltki ootuspärase vastusega küsimus, et mis järjekorras põhilood ette kantakse, sest tulemata nad ei jää, siis VJ puhul ilma seda eelnevalt kogemata ei oska küll pakkuda, mis järgmiseks ekraanidel toimuma hakkab, kuidas vehklevad prožektorite valgusvihud. Niisiis julgen väita, et kontserdi põnevam osa oli just visuaalne, sest kui püramiidi ekraanidele kuvatud ruletikuuli pöörlemisega “otsustatud” lõpuloovalik “Stockholm Syndrome’i” ja “New Borni” vahel välja arvata, võis Muse’i kavas juba ette üsna kindel olla.
Emotsionaalset lisaväärtust andsid kontserdile kahtlemata ka solist Matt Bellamy kätlemised esireaga, püüdlikult eestikeelne tervitus ning hilisem tänusõnamäng teemal Estonia — “stoned” (kivis, pilves — M.N.). Midagi ülemäära spontaanset selles kõiges ilmselt polnud, ikkagi järekordne tuurikontsert. Kuid sellest hoolimata või just selle pärast pakkus Muse igati priimalt kvaliteetse elamuse. Sest kui muusika kaasakiskuvus ehk headus on võrdelises suhtes selle tähendusega kuulajale, siis visuaalne show tegi 1:0 valgelt lehelt. Aga haltuuras prožektorite ja ekraanide all Muse’i süüdistada ei saa. Teisipäeval mängis suurhallis bänd, mis kasutab sisukalt neid kuulsusega kättelangenud võimalusi vormida oma esinemisest aktuaalse kavaga audiovisuaalne tervik. MOTT.
