Ainult Publikus! Maria Minerva muusikast ja auhindadest: Eestis tundub igasugune suur tseremoniaalsus alati veidi tobe

Maria Minerva, sünninimega Maria Juur, on eestlannast muusik, kelle tegemistest teab aga maailm enam, kui meie siin, tema kodumaal. Londonis õppinud Maria elab ja teeb nüüd muusikat New Yorgis, kuid on sellest hoolimata nomineeritud Eesti Muusikaauhindade jagamisel aasta naisartisti, ja elektroonikaalbumi kategoorias. Publik uuris Marialt veidi Eesti muusika ja auhindade kohta.

Mida sa arvad Eesti muusikast?

Ma ei kuula eriti Eesti muusikat, aga see on seotud ka sellega, et kuulan üldse vähem muusikat praegusel eluperioodil ehk pärast seda kui muusikast sai minu põhitegevus - ei jõua.

Rõõmu teeb, et paljud noored, mitmed sõbrad ja tuttavad, on hakanud vaikselt kodudes midagi nokitsema. Pakun, et paari aasta pärast võib lausa mingi suur buum lahti minna, kuna nokitsemine ja oma hääle leidmine võtabki aega... Murelikuks teeb aga fakt, et eesti muusikaekspordi viimasel rahajagamisel jäi osa rahast jagamata, sest väidetavalt polnud piisavalt palju häid projekte. Eeldan, et ei julgetagi tundmatus kohasvette hüpata, aga kui toetatakse ainult suuri ja tuntud tegijaid, siis ei saagi sealt midagi uut ja huvitavat tulla.

Islandi ja Austraalia mudelini on meil veel pikk tee - väidetavalt antakse seal riikides noortele tasuta prooviruumid ja muu, makstakse lisatoetusi paigale jäämise eest, selle asemel, et lasta noortel Londonisse ja New Yorki pageda. Luuakse tingimused muusikategemiseks omas kodus. Ma olen selle poolt, et väikeriik peaks toetama ka põrandaalust tegevust, internet sinna otsa - nii peakski saama võimalikuks Eesti muusika invasioon maailmas...

Mida arvad Eesti muusikaauhindadest?

Tore, et selline asi eksisteerib. Eestis tundub igasugune suur tseremoniaalsus alati veidi tobe - suuri teleshowsid on õpitud alles viimastel aastatel tegema, aga alati on natuke naljakas ka.

Võimas, et muusikuid hindab 170-liikmeline professionaalne žürii, võiks isegi rohkem möllu ja dialoogi olla selle ürituse ümber, et iga aasta oleks selline hetk, kui Eesti muusikast väga palju mõeldaks.

Ma isiklikult auhindade saamise peale tehtud töö eest ei mõtle, töötan juba uute asjade kallal, kuid nomineeritud olla on sellegipoolest väga tore, eriti arvestades, et ma eestis peaaegu üldse ei esine ning ka raadios minu muusikat ei lasta.

Võtan kaht nominatsiooni kaks aastat järjest kui suurt komplimenti

Räägiks lühidalt oma albumist - mis seda iseloomustab, mida kuulajad sellelt võiksid leida?

"Will happiness find me?" on salvestatud eelmisel aastal Lissabonis elades. Tahtsin teha poppi, kuid välja tuli jälle avangard! See album on hektiline, palju on juhuslikke ja taotluslikke detaile. See on minu teine nn hingetõmbealbum - mõtlen nüüd edasi, mida täpselt teha.