"Ma võin öelda, et ma mässisin end igasugustesse pahandustesse Helsingisse tulles...," nendib Pohjonen mõtlikult ja selle teema juurde jõudes muutub ilme Kimmo näol millekski, mis on segu väga kirjude elamuste pinnale kerkimisest ja nende samal ajal maha surumistest. Ta tõmbub füüsiliselt veidi pingesse, kõhkleb hetke ja otsustab siiski “väga pikast jutust” ühe detaili jagada. "Mu esimene korter, kus ma tuba üürisin, seal oli mul korterikaaslaseks üks vana mees. Ta oli gei. Ma olin maalt tulnud ja ma isegi ei teadnud, mida gei tähendab," muigab ta.

"Praegu panevad kontserdikorraldajad mingi sildi üles igale poole, kus ma mängin: akordioni Jimi Hendrix, või akordioni Batman, või akordioni Elvis... ma ei tea, neid nimesid on nii palju, millega väljendatakse, et on midagi teistsugust oodata," kirjeldab Kimmo. "Praegu inimesed enamjaolt teavad, millega on tegemist. Akordioni kuvand inimeste peas on väga kitsas, tullakse kontserdile ja üllatutakse, vaadatakse suu ammuli, et mis see veel on nii või teisiti...!"

Edasi loe laupäevasest LP'st!

Kontsert Tallinnas Rock Cafés:
Meenuta Kimmo meditatiivset esinemist: