"Kättemaksukontori" stsenarist Mihkel Ulman: on päevi, kus ma vihkan end, et seda tööd teen
Kui keeruline on seda sarja kirjutada?
Pean ütlema, et minu jaoks on stsenaariumide kirjutamine päris keeruline. On päevi, kus ma päris vihkan ennast, et ma seda tööd teen. See juhtub siis, kui ma jään kuhugi kinni ega suuda lugu arendada. Õnneks aitavad kogemused: tean, et mõne aja pärast lahendus tuleb nii või teisiti. Kõige raskem on lugu tervikuna näha. Psühholoogid on kindlaks teinud, et kui me vaatame näiteks ruumi, kus on palju detaile, siis suudame keskenduda ainult peamisele, mõnele üksikule esemele, ülejäänu jääb nö hämarusse. See säästab ajuressurssi. Stsenaariumis aga ei tohi ebaolulisi asju olla ja seetõttu peab suutma silmade ette manada kogu terviku.
Kust tulevad ideed?
Mis puutub ideedesse, siis need sünnivad äkki, peaaegu eikusagilt. On päevi, kus ma ei jõua neid isegi üles kirjutada, ja on päevi, kus ei tule ühtki ideed pähe. Konkreetset näidet on väga raske tuua, kuna tavaliselt avastan end juba ammu mõnele ideele mõtlemast, nii et see hetk, mil see sündis, jääb mulle endalegi väga hämaraks.
Millised lood on olnud lemmikud?
Lemmikuteks on „Väike must kleit“, „Vinged vennad“, „Uskumise küsimus“, „Stringiteooria“, „Modellid ja nohikud“ ning „Bordell“. Raske on seletada, miks just need osad mulle meeldivad. Ilmselt on neis kõik heaks sarjaks vajalikud elemendid tasakaalus: huumor, dialoog, visuaalne pool, intriig ja action.
Kui sageli avastate sarja vaadates, et see on lavastatud isegi põnevamalt, kui te seda kirjutades ette kujutasite?
Seda juhtub päris tihti. Ain Prosal on hea omadus pingutada visuaalselt efektsete võttekohtade nimel ja lisaks on tal suurepärane muusikamaitse, nii et tihti avastan, et mõni asi töötab ekraanil hulga paremini, kui olin ise mõelnud.
