FILMIARVUSTUS: "Visa Hing: Hea päev, et surra"

Yipikayeee! Veteranment McClaine on tagasi ja sedapuhku serveeeritakse teda topeltannusena. Nimelt on legendaarne New York´i politseinik John McClaine „Visa Hinge“ viiendas osas maailma kurikaelte käest päästmas koos oma poja Jackiga.

Niisiis, Jack ja John külvavad actionfilmide kroonimata kuningaks peetavas Visa Hinge järjekorras juba viiendas seerias segadust idanaabrite pealinnas Moskvas.

Ausalt tunnistades pole nii palju „nauditavat lõhkumist“ allakirjutanu seni kinolinal näinudki. Filmi sisu pole suurem asi, aga rohked eriefektid korvavad niinimetatud puudujäägi kuhjaga. Sõna otseses mõttes keeratakse tagurpidi vähemalt sadakond autot, kümneid maju ja isegi paar helikopterit. Tõsiselt nauditav.

Lühidalt räägib film loo Johnist, kes läheb Moskvasse „puhkusele“, et oma poeg üles leida, aga selle asemel satub tavapäraselt keset järjekordset maailmasõda, sest poeg pole erinevalt kardetule narkootikumide lõksu langenud vaid töötab hoopis valitsuse (CIA) heaks ja annab endast parima, et maailm rahaahnete kurjamite käest päästa. Dialoog on kohati nii ülepingutatud (ilmselt taotluslikult), et pakub oma kohmetusega isegi nalja ja ei mõju piinlikult.

Üsna mitmed sisupöörded on meeldivalt üllatavad, kuid kinno tasub kindlasti vaatama minna linateost ikka seninägematute kaskadööritrikkide ja eriefektide pärast.