OK: Indrek Pertelson - Pidu pannes oleksid saavutused tulemata jäänud

Kas tippspordis saab üldse täielikku rahulolu olla? Oleks MM-il kuld tulnud, oleks ju südamel kohe olümpia.

See on hästi isiklik küsimus. Vastus – see sõltub inimesest. Kui keegi seab oma eesmärgiks jõuda 10 hulka ja ta jõuab sinna, siis peaks kuskil ka rahulolu peegelduma. Arvan, et rahulolu peaks olema teatud eesmärgi saavutamise tulemus. Kui ma püstitan endale eesmärgiks võita, olen võiduga rahul. Loomulikult on tähtis ka sisu ehk see, kuidas võit tuli.

Te olete sportlane, kes oma loodetavaid tulemusi väga kuulutama ei hakka. Kas sportlase ebaõnne taga võib olla liigne enesekindlus enne võistlusi?
Täpselt nii. Siin peitub osa vastusest. Samas on igal alal oma iseärasused. Kui ma oleksin täna ujuja ja olen näiteks aasta läbi võitnud katsevõistlusi ning maailmakarika etappe ja mu kontrollajad on head, on üsna tõenäoline, et ma ujun ka finaalis hea aja. Kui me aga võtame sellised silm-silma vastu alad, näiteks tennise, siis loos võib suhteliselt suure tõenäosusega kokku viia kaks esikoha pretendenti, kes on mõlemad väga heas vormis. Sama on ka judos. Kui on kaks favoriiti, võivad nad juba esimeses ringis kokku minna. Üks peab kaotama.

Nii on targem jääda enne võistlusi vaikseks ja mitte liiga palju lubada, kuna elu on näidanud, et sa võid olla viiekordne olümpiavõitja, kuid mõni võistlus võib juba esimeses ringis ebaõnnestuda.

Spordi teebki huvitavaks selle ettearvamatus.

Olete tipus. Missugune on olnud teie tee sinna? Kuidas valisite just selle ala?
Spordi juurde tõi mind isa. Isa oli minu esimene treener ja õpetaja. Tohutult tulihingeline sportlane on ta ka tänini. Sport kannab inimest – täiesti selgelt. Kui ma oma lapsepõlve eeskujudele mõtlen, siis pean täiesti loomulikult silmas oma isa. Väga lihtsatel põhjustel. Sellist tahtejõudu ja püsivust ei ole ma näinud ühegi treeningkaaslase ega inimese juures. Sellise eeskuju mõju on tugev.

Tegime isaga kõike: kergejõustikku, korvpalli, jalgpalli, käisime ujumas. Judoga tekkis kokkupuude puhtjuhuslikult, kui esimeses klassis üks oluliselt väiksem klassivend ühel päeval ütles, et enam ei karda ta kedagi, kuna käib judos. See oli hetk, mil see minus ka huvi äratas. Rääkisin kodus loo ära, mille peale isa võttis käe kõrvale ja viis trenni.

Trennis käiakse päris palju. Pisikesi lapsi on kõik trennid täis, kuid ega siis paljud pidama jää. Kuidas teie jäite? Kas hakkas kohe hästi minema?
Ei läinud hästi. Arvan, et sportliku tulemuse poolest olin üsna olematu. Mis puudutab aga sportlikku visadust, mis väljendus trennides käimises ja kaasalöömises, siis oli ka seal veel tublisti ressurssi. Alustasin Andres Lutsari juures. 13-aastaselt tuli trenni vahetamise aeg. Tegin tol ajal palju kodus lisaks ja uue treeneri juhendamisel tegin kvantitatiivse mahuhüppe. Tegime palju rohkem erinevat jõuettevalmistust. Sel ajal hakkasid tulema esimesed väiksed võidud. Siis otsustasin võistlusjudo kasuks.

Klaverimängijad räägivad, et lapsepõlves pidid nad paljust loobuma. Kuidas oli teie trenniga?
Loobumise tunne tekkis vanuses 16-17. Aga see oli suhteliselt kerge, kuna trenn oli minu jaoks meeldiv ja positiivne, teatud mõttes ka loomulik protsess. Treenerid olid väga meeldivad ja tegid asja huvitavaks. Meie treening-grupp oli fantastiline: mitmekülgne ja lõbus, hästi entusiastlik ja edasipürgiv. Kõik tegid iseseisvalt trenni juurde ja see oli muidugi väga oluline.

Valiku tegemisel on olulised valiku-variandid. Õppimine ei olnud siis võrreldav tänase hariduse väärtustamisega. Arvuteid ei olnud. Televiisorid olid must-valged, näitas heal juhul Soome Televisiooni. Sport oli ilmselgelt number üks. Ja kui minu kasv läks ka ülesmäge ja mind valiti Nõukogude Liidu noortekoondise kandidaadiks, tähendas see teatud hüvesid: varustus, päeva- ja toidurahad jne. Muidugi oli huvitav Venemaal ja lõuna vabariikides (Rumeenia, Gruusia, Turkmeenia, Uzbekistan, Ukraina jt) reisida. Minu jaoks oli see kaalukausil selgelt ülivõimsa tähtsusega.

Ütlesite, et 16. eluaastast pidite millestki loobuma.
16-17-aastaselt pidin, jah, loobuma väikestest asjadest (mõtleb natuke). No ma arvan, et igal ajal on koolides olnud peod ja koosviibimised, matkad, ka kooli kultuuriüritused või mingid korporatiivsed sõpruskonna üritused, mõned sünnipäevaüritused või midagi sellist. Ma arvan, et minu loobumine, kui seda terminit kasutada, seisnes selles, et kui kellelgi oli sünnipäev või mingi tähtpäev, ei saanud ma sellest osa või läksin siis korraks, ütlesin tere, õnnitlesin ja tulin ära. Selline põhimõte eelkõige.

Eakaaslaste seas oli kindlasti nn muidusööjaid, kes pidutsesid ja midagi asjalikku ei teinud. Mis mulje jäi nendest?
Juba 13-aastasena olid mul väga selged eesmärgid. Vähemalt spordi suhtes: sport aitas neid eesmärke püstitada. Sihtidele aitasid kindlaks jääda ka isa ja ema ning loomulikult treenerid. Olen tänulik spordile, treeneritele; olen tänulik ala eest, mida olen siiani harrastanud. See on vundament.

Igal aastal püstitan endale eesmärgi. Igale võistlusele lähen kindla sihiga. See aitab väga efektiivselt korrastada ressursside kasutamist. Muidugi kujundab see ka suhtumist oma alasse. See on olnud minu arengus määrava tähtsusega. Kui ma võrdlen oma eakaaslasi minevikust, näen erinevust eelkõige selles, et nendel ei olnud kindlat eesmärki.

Noorus ongi ju elamiseks. Sel ajal ei tohi endale liigseid piiranguid panna. On see siis väär?
Kindlasti ei ole see vale. Arvan, et võrreldes selle ajaga, kui mina olin 17 (aastal 1988), on väga palju muutunud. Esiteks, vähemalt mulle tundub nii, et meie haridusprogramm liigub selles suunas, et noor oleks teadlikum oma valikutes, teadvustades erinevaid põhjus-tagajärje seoseid. See on iga, kus emotsionaalne dominant on ratsionaalse ja läbimõeldud tegevuse kõrval tähtsam. Sinna ei ole midagi parata, eks ole?

Paljud 16- või 17-aastased noored teavad sõprade või vanemate kogemuse põhjal seda, mida nad tahavad ja mida mitte; mis on paha ja mis hea. Hästi lihtsalt: hea ja halva vahet – kas ta saab täielikult täna aru, mis on hea ja mis halb nii talle ja teda ümbritsevale ehk siis tema perele, sõpradele, treeningkaaslastele.

Olen rõõmus selle üle, et ma ei sattunud sellesse perioodi, kui narkootikumid ja nn tekno- ja reivipeod ning erinevad virtuaalsed meelelahutajad, videomängud jne on levinud. See on ju tohutu ahvatlus.

Kuidas mõista igasuguste ainete tarbimist?
Teismeliste kokkupuude mõnuainetega – alkoholi ja narkootikumidega – on seotud huvi ja sõpradega. Sõbrad teevad, kuidas mina ei tee – see on kuuluvustunne. See on proov. “Kas sa oled seda teinud?” “Jah, ma olen proovinud.” Nüüd oled oma eakaaslaste jaoks, kes on liidrid ja kes määravad kuskil seltskonnas kellegi staatuse, justkui vastu võetud. Mis muidugi on täielik nonsens ja absoluutselt vale. Igatahes minu jaoks.

Põhiküsimus tänapäeva noore jaoks on: mis on hea, mis ei ole hea, mida teha, mida mitte teha.

Kui teie oleksite teismeeas kõne all olevaid aineid (alkohol, narkootikumid) tarvitanud ja sellest tulenevat elu elanud, siis see, kus täna olete ja mida olete saavutanud, oleks jäänud kättesaamatuks?
Absoluutselt. See on fakt. See oleks võimatu.

Korraks tagasi judo juurde. Räägitakse, et idamaised võitluskunstid ei õpeta mitte ainult ennast kaitsma, vaid ka paremini ja targemini elama? Selles mõttes erineb judo näiteks poksimatšist, kus vastased üksteist sõimavad, lubades üksteist maha lüüa. Judo puhul aga paistab, et kaks härrasmeest astuvad tatamile üksteisega kohtuma.
Kindlasti on siin ka juhtunud negatiivseid asju. Idamaiste võitlusviiside areng ei ole olnud nii valutu. Aga sellega kaasneb filosoofia, mis on ka elutarkus, mis on palju sügavam kui füüsiline areng või sportlik mõõduvõtt. Idamaa õpetlastele oli ammusest ajast selge, et inimese areng saab toimuda ainult tasakaalus, sisemises balansis. Vaimne ja füüsiline tasakaal toitumise, hügieeni, režiimiga. Selline arusaamine on tuhandeid aastaid vana. Sedasi on elanud paljud idamaised sõjaväelased ja poliitilised juhid.

Judos on oluline keha ja vaimu tasakaalustatuse õpetus, mis on minu jaoks väga tähtsal kohal. Tuhandeid aastaid on judo olnud enesetreenimise, aga ka eneseharimise kunst ja sellise rahulolu saavutamise kunst, et oled iseendaga iseenda sees rahul.

Kas distsipliin, õpetus ja harjutamine, mis on teinud teist sellise mehe, kes saaks jagu igaühest Eestimaal, võib aidata ka neid, kes on seadnud endale teisi eesmärke? Mõni noor ütleb ehk, et ta ei soovigi saada sportlaseks, tal on hoopis teised huvid.
Ilmselgelt. Idamaade võitlusfilosoofiad loodigi inimese igapäevaelu jaoks. Sportlik suund on sealt välja kasvanud. Judo näiteks loodi noorte kasvatuse distsipliiniks. Idamaiste võitluskunstide eesmärk on anda lastele füüsiline kasvatus ja samas ka jaapani traditsioonid, mis väljenduvad matil kummarduses, aupaklikkuses ja ka respektis looduse suhtes. Inimene ei saa loodusest tähtsam olla. Järgmine aste on inimeste omavahelised suhted. See, et noor kuulab vanemat, austab teda ja tema tarkust ning kogemust, see kõik joonistub kasvatus-õpetuseks, mida antakse edasi näiteks judo kaudu. Spordialaks kasvas judo alles 1940ndatel.

Te olete võimeline hakkama saama igasuguses konfliktis. Kui palju on olnud tarvidust kasutada nii füüsilisi võimeid ja ka õpitud elutarkust?
Mis puudutab võtteid ja oskusi, siis kasutan neid ainult oma pere ja sõprade kaitseks. Enamus nendest võitlusviisidest on loodud enesekaitsetehnikatena ehk siis juba selge eesmärgiga kaista end või lähikonda.

See ei takista kindlasti neid teistpidi kasutada?
Siin tulebki välja õpetaja ja õpetuse kohustus anda edasi enesekaitse, mitte rünnaku põhimõte. See on treeneri esimesi ülesandeid, kui inimesed on tulnud neid oskusi õppima. Neid võitluskunste ei kasutata rünnakuks või niisama poseerimiseks.

Mis teeb poisist mehe? Eelkõige teeb iga poiss endast ise mehe. See on kindlasti seotud eesmärkide püstitamisega, mis omakorda tähendab valikuid. Kas sa teed midagi või mitte. Valik on läbimõeldud protsess. Ma tean, miks ma lähen trenni või võistlustele või miks ma praegu loen seda raamatut. See on läbi mõeldud.

Usun, et kõik emad-isad ja õpetajad, olgu need siis mis alal või huvialal tahes, muusika- ja kunstiõpetajad, treenerid, peaksid edastama noorukile arusaamise, mida nad peaksid tegema täna, et aastate jooksul kuskile jõuda.

Oled teismeealine, kel on ööpäevas 24 tundi. Jaga see oma tegevuste vahel ära. Mida sa selle ajaga peale hakkad? Kui oled teinud valiku, et see aeg sisaldab 6 tundi pidu, 3 tundi väljas sõpradega niisama olemist, võib-olla 5 tundi päevas koolis lihtsalt olemist, siis on selge, et ka tulemus on vastav. Kui sa paned nädalas umbes 30 tundi pidu, siis oled kõva peopanija. Mis amet see on? Kas selle eest sulle palka makstakse? Kas peopanija amet on kõva amet?

Aga kui sa jagad oma päeva sedasi: hommikul hommikuvõimlemine, sealt edasi 7 tundi kooli ja muidugi on tohutult oluline, kuidas sa seal koolis oled: kas sa õpid ja lausa ahmid tarkust või lihtsalt teed oma kooliaastad ära? Kui koolipäev on läbi, siis teed näiteks 2 tundi mingit trenni ja pärast väikest pausi järgmised 3 tundi harid ennast kas muusikaliselt või valmistad ette järgmise päeva tunde. OK, loomulikult tuleb vahel kinos käia ja diskotada, kuid on väga oluline, et sa ei ületaks oma ajapiire ja kõik oleks heas mõttes kontrolli all. Pidutsemine ei tohi kontrollida sind! See peab olema vastupidi.

Me peaksime suunama oma kire positiivsetele asjadele: spordile, muusikale, õppimisele, miks mitte vanemate aitamisele, selgelt väärtustatud tegevustele pikas perspektiivis, mis pakub endale ja ka teistele rõõmu.

Mis praktilist nõu annaksite noorele, kes on hakanud tegema asju, mis talle endalegi ei meeldi, ainult sellepärast, et kuuluda kellegi kampa? Needsamad pidutsemised, alkohol, narkootikumid, suitsetamine. Mida ta peaks tegema, et sellest surnud ringist välja pääseda?

See on kindlasti hästi otsustav moment. Isiklikult valiksin endale tegevusala, mis on seotud ühiskonnas positiivse ülesehitusega. Veelkord: sport, muusika, misiganes teadmistepõhine tegevus. Ma valin endale valdkonna, mis on pikas perspektiivis võib-olla minu töö ja mis kindlalt mulle meeldib. Tuleb teha seda, mis on kasuks iseendale, kuid ka teistele, tähtis on ka see, et see pakuks saavutusrahuldust.

Iga noor, kes on silmitsi sellise olukorra ja valikuga, peaks võtma endale kindla suuna või tegevuse, mis rajaneb sisemisel kutsel ja mis on edasiviiv ning kandev ja loomulik.

Ma arvan, et need, kes narkootikume tarbivad ja joovad, võivad end teatud hetkel väga hästi tunda, aga kui see mõnu on kadunud ja kui esile tulevad jääknähud, siis hakatakse tundma hoopis teistsuguseid tundeid. See on valiku hetk. OK, tal ei olnud siiani kogemust ja teadmist, kuid nüüd ta proovis ja pärast seda peaks tegema otsuse neist ainetest eemale hoida. Kas talle meeldis see? Kas see andis midagi? Kas ta sai sealt sellise laengu ja kasu, mida ta on otsinud? Arvan, et 95% inimestest vastab EI.

OK - Ole Kaine on karskusteemaline noorte ajaleht