Ülle Toming on lauldes ja tantsides kulgenud läbi elu. Rambivalgus on teda juhatanud idast läände ja läänest ringiga itta tagasi. Tantsust sai elu ja elust rännak, milleks ei saagi ette valmistuda.

Tarkus tuleb käigu pealt, õppimine kestab edasi ka siis, kui õpilasest on vahepeal sirgunud õpetaja. Ka siis, kui tantsijajalgadega enam põlvitada ei anna. Keha kulumine annab märku lähenevast surmast, mis omakorda ainult kasvatab eluarmastust.

Kasvada võib ka armastus, mis kaugesse aega maha jäi. „Ma ei armunud Brasiilias, Mongoolias, Kuubas, Venemaal ega Tais. Armusin Jaapanis – ma armastasin jaapanlast. Tõsi, see oli 30 aastat tagasi, kuid kogetu on minuga kaasas igas päevas ja öös.“ Nii kirjutas kord see naine.

Nüüd on ta laval. Üksi, aga mitte üksik. Tarkusest ja armastusest pakatav.

Kasutatud Ono no Komachi luulet Rein Raua ja Uku Masingu tõlkes. Etenduse lavastas Kristina Paškevicius.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena