Filmimaailmale juba tuttav Elijah Wood mängib „Maniakis” ekspressiivset ja õõvastavat sarimõrvarit Franki, kes elab oma ema vanas mannekeenide laos, mille väikese poe omanikuna ta inimnukkude restaureerimise ja korrashoiuga tegeleb. Mannekeenidega tegelemine pole niivõrd tema hobi, vaid pigem psühholoogiline trauma, mis on seotud teda kummitavate süngete lapsepõlvemälestustega. Franki hobi on aga jälitada noori naisi Los Angelese tänavate pimedamatel pooltel, neid kinni püüda ja skalpeerida, sest nagu ta ise ütleb: „Kas te teadsite, et see osa, mis inimesest kõige kauem alles jääb, on tema juuksed?”. Noorpõlves traumeeritud ning oma väärastunuid fantaasiad igavikku lõikav sarimõrvar kohtub ühel ilusal päeval kauni Annaga (Nora Arnezeder), kes on mannekeene täis poekesest vaimustuses. Anna ja Frank saavad sõpradeks ning korraks võikski loota, et Anna on piinleva Franki päästja ning tapatalgutel on lõpp, aga vastus on lihtne – see pole see film.

1980ndatel ilmunud William Lustigeri VHSi kultusfilm „Maniakk” on tänapäevastatud versiooni algupärand, mille stsenarist on HÕFFi sõpradele juba tuttav Alexandre Aja, kes on prantsuse ekstreem-horror’i ühe lipulaeva „Haute Tension” lavastaja. Seni praktiliselt tundmatust režissöörist Franck Khalfounist kuuleme aga üsna varsti uuesti, sest korralikult sünge ja samas kunstipärase filmi eripära on kogu filmi kaamerastilistika, mis on osaliselt tapja Franki POVs, ehk filmitud läbi tema pilgu ning muidugi korralikult õõvastavad stseenid, mis pikemaks ajaks vaatajaid kummitama jäävad.

Vaata festivali programmi SIIT.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena