Usutavasti ei tee ma oma teistele lemmikutele liiga, kui ütlen, et "New Yorgi varjus" (The Place Beyond the Pines) on üks paremaid filme, mida ma näinud olen. Derek Cianfrance (Blue Valentine) on seekord küll torukübarast küüliku välja tõmmanud.

Väga sisutihe, paljude üllatavate pööretega ja suurepäraste näitlejatega vürtsitatud linateost vaadates polegi tunne nagu oleksid kinos, vaid pigem elaksid peategelaste naabruses samal tänaval või oleksite üksteist usaldavad kolleegid. Tõesti, emotsioon on nii ehe, et annab peaaegu käega katsuda.

Lugu siinkohal ümber jutustama ei saa hakata, sest absoluutselt kõik, mis valge lina vahendusel vaatajani tuuakse, on omavahel tihedalt seotud ning see nöörijuppidest kokku jooksev lõngakera üllatab mitmel korral.

Film elust enesest ja ilustamata – kunagi ei tea, mis ootab Sind nurga taga ja kui arvad, et väiksed patud kaovad iseenesest, siis taipad, et elame ju konnatiigis, kus kõik üksteist tunnevad ja kättemaks tunneb meid kõiki.